See on minu esimene blog siis, proovin ka selle ära...
Maailmas kus on väga palju inimesi, on naljakalt palju üksikuid inimesi. Ja siis me küsime: Mis teeb inimesest üksiku inimese? Kuidas ma tean kas inimene on üksik? Kas ma olen üksik?
Üksik inimene on jällegi nii üldine mõiste, üksik võib olla seltskonnas, kuid sina tunned et sa lihtsalt ei kuulu sinna ja oled üksikum kui üksi olles.
Kuid on inimesi kellel ei ole lihtsalt kedagi, pole kedagi kelle poole pöörduda, pole kunagi kedagi nendejaoks olemas...
Üksikuid inimesi tunneb tegelikult üpris hästi ära, kindlasti olete näinud tänaval neid inimesi, kes jälgivad mõne paari iga liigutust endil silmis selline pilk, et nad annaks kõik, et ise 1 neist olla...
aga samas, seda ei pea aint üksik inimene soovima, seda tahavad rohkemad inimesed...kedagi keda hoida ja kellega olla, aga see selleks.
Aga need üksikud inimesed, nemad...nemad vaatavad seda kui üks inimene on olemas teise jaoks, või kuidas üks suudab teist naeratama panna sellise imetleva ja imestunud pilguga.
Kindlasti on meil kõigil elus hetki kui me mõtleme, kas ma olen üksik, kuidas minul kedagi pole.
Alles ükspäev ma tulin sõpradega õuest, enne kui ma lahkudes nurgataha keerama hakkasin vaatasin ma korra veel tagasi, kuid kõik olid juba ära läinud, kedagi polnud seal. See pani mind mõtlema, et kas ma olen kah üksi, kas see jääbgi alati nii olema, et kui ma vaaatan tagasi pole seal kedagi...
Ma lihtsalt tahaks kindlat tunnet, et kui keegi tleb, siis ta jääb ja ma saaks ennast ta kätte jäägitult unustada, kuigi ma olen õpinud, et asjad võivad muutuda hetkega ja ootamatult sind tabada, kuid siiski ma usun, et miski on jääv, ja midagi on ikka millele toetuda...isegi kui sa oled üksi.
