Parem?!

Kas te olete kunagi tähele pannud kui palju me teeme asju nii et teistel oleks parem? Teeme asju nii, et need püsiks kergemad? Teeme asju nii, et me võitleme millegi nimel mida meie isegi ei taha, vaid teised tahavad et me tahaks...
Kas mulle ainult tundub või on nii tihti siin elus nii, et me jätame asju ütlematta, kartes teha kellegile haiget, me hoiame asju enda sees ja saame ise parem haiget kui haavame teisi...Ja mis see siis tegelikult paremaks teeb? Okei, keegi sulle kallis inimene saab säästetud mingist emotsioonist...aga kauaks? Kas me tõesti usume, et see on igavene? Lihtsalt kuna, meie seda välja ei ütle, võime me teha nende jaoks näo, et seda pole olnud...aga kas see kui me ei ütle midagi, midagi tõsiselt tähtsat ei ole sama hea kui valetamine? Ärge mõistke mind valesti, ma teeksin siin elus ükskõik mida, et kaitsta inimesi kes mulle kallid on...aga samamoodi usun ma ka, et kõik mis on tehtud, tuleb kunagi omal ajal väälja, kas ütlen mina seda praegu või purskab see lihtsalt ükspäev kellegist välja...
Samamoodi leiame, me põhjusi neid asju endas hoida, sest asjad tunduvad nii kergemad...Kui keegi ei tea, ei pea keegi muretsema, kui keegi ei tea ei saa keegi haiget...aga kas mina pole keegi? Mina ju tean, mina ju saan haiget ja minu jaoks ei ole siin mitte midagi kerget...Raskem kui kunagi varem, sest ma pean seda kõike lukustama, enda peas, enda sees...
Juba pikalt olen ma tundunud, nagu keegi ei uskuks minusse, nagu kõik oleks juba ammu alla andnud minu suhtes, nagu ma oleksin mingi ammmu raiskuläinud...miski. Lihtsalt, see et mina ei taha kasvada ja areneda samamoodi nagu mõni teine, lihtsalt sest mina saan haiget ja ei suuda seda välja näidata, sest ma tunnen et mina pean tugev olema, sest kui mina ei ole tugev siis, kukub see kõik kokku...Ja siis...Ma olen 16 ma ei pea oskama hoida maailma koos, ma ei peakski veel püüdma hoidma maailma koos, ma peaksin olema kaitstud õhkõrnadest sulgpatadest jms, et ma ei peaks nägema milline koht see maailm on tegelikult...
Nii ma siis olen, päevast päeva ajan taga midagi mille suhtes on mul endal juba ammu siht silmest kadunud...Ootan midagi mida ma pole kunagi näinu tulemas...ja igatsen kedagi kes valis ammu juba jäägitult lahkuda...mis see siis nüüd on? Mis siis nüüd edasi saab?
tuleb lihtsalt mõista, et me oleme vaid 1 inimene, meie käes ei ole võimu, hoida kellegi maailma koos, meie käes ei ole võimu peita asju, sest varem või hiljem saavad sellest teada need inimesed kellele meil oli vaja seda kunagi rääkida ja siis...siis oleme meie need halvad inimesed, et me ei lasknud neil kaitsta meid selle kurja ja suure maailma eest, kui see oli nende töö...Nii, et tõesti, meil vist ei õnnestu sellistes asjades võita, tundub , et alati oleks justkui meie kaelas süü, et me oleme jälle midagi valesti teinud,...


Nii ma hoian sind, hoian seda, igapäev siin...enda peas, enda mõtetes...Ma ei lase kellegil seda näha mis sa mulle tegid. Ma ei anna sulle seda võitu, et sa oled mulle haiget teinud. Minu maailm ei varise kunagi kokku sinupärast, sa tegid mind tugevaks ja tänu sinule ma tean, et ma saan siin maailmas kõigega hakkama... Kui ma sind näen, ei tunne ma midagi, isegi mu põlgus on tundetuseks muutunud, sa ei vääri seda, sa ei vääri enam ühteki killukest minust, mitte nüüd, ega mitte kunagi...

Aasta...

Kohe saab läi üks aasta, ei ma ei pea silmas, et otseselt aasta vahetuks, aga kes on öelda, kust kohast läheb meie aastate arvestus. Olgu see siis meie sünnipäevadest, olgu see siis 1 jaanuar või siis nagu mina tahan öelda, saab aasta sellest kui mina lõpetasin 9nda klassi, kui mu õde lõpetas 12nda klassi. ALgas meie mõlema jaoks uus aeg, meie olime need kes olid lahkunud, meie olime need keda särasilmil meenutati...
Nüüd, kohe lõpetavad uued 12ndikud, uued 9ndikud ja meie nö aeg, saab läbi. Meie vajume unustuste hõlma ja see, et me oleme kunagi olnud.
Ma kujutan ette kuidas mõned seda lugedes silmi pööritavad ja mõtlevad, et kas annab veel rohkem dramaatiline olla. Aga lihtsalt, nii ma tunnen...ja see aasta, see millega hakkas nö, uute asjade ajastu...See pole olnud selline nagu ükski aasta mu elus...
Midagi nii imelist, nii kurba, nii igatsevat, nii kahetsevat, nii õnneliku...pole ammu olnud.
Ma olen alles noor ja tegelikult, eks iga aasta, iga päev, iga tund mu elus on uus ja huviitav ja eriline...aga leida sõnu, et võtta kokku neid tundeid mis mind valdavad, kui ma püüan mõelda tagasi sellele aastale...
Kui mu 9ksas klass läbi sai, ei osanud ma midagi oodata, ma teadsin, et palju muutub. Kuid ma ei osanud valmistada, ennast ette mitte millekski, ma ei osanud oodata midagi...
Suvi oli imeline, igapäev oli niii siirast rõõmu täis, nii häid inimesi, sõpru ja nüüdseks mälestusi. Siis tuli kool, kõik oli muutunud, klass oli uus, õpetajad olid uued, sõbrad muutusid, ainult kool jäi samaks. Alguses, ei suutnudki ma otseselt selle kõigega toime tulla...Näha enda vana klassi koos ja näha samamoodi kuidas mina enam osa sellest ei ole, oli nukker ja üksik. Ma ei saanud klappi, enda klassi inimestega, nad olid kuidagi kõik üksteistega sõbrad ja ma olin neist nii erinev ja ei sobinud nendega ühte, vähemalt niii tundus, kuid, võibolla tõesti panna 23 niiivõrd erinevat inimest kokku, saab mingis osas imelise seltskonnaa siiski...
Veel mõistsin ma, kuidas sa võid käia 3 aastat inimestega ühes koolis jja tegelikkuses neid absoluutselt mitte teada. Ning kui sa siis lõpuks neid tundma õpid, neid teadma saad...Siiis, leiad sa endale peokaaslasi, sõpru või isegi kellegi kes teeb su kirjeldamatult õnnelikuks, tekitab sinus tundeid mille olemasolust sa polnud isegi enam teadlik. Kuid sama kiiresti sa saad ka teada, et just need samad inimesed on need kes pahatihti, võtavad sinult igasuguse isu olla, teha ja võime funktsioneerida...
Ja eriti tobe on, kui need inimesed on just need, kes hakkavad enda peatükki selles koolis lõpetama...Ehk siis inimesed kes on samasugused nagu mina ja minu õde olime eelmine aasta. Lõpetada see lapsik koolitee ja minna elus ainult kaugemale, kõrgemale ja kiiremini...
Siis sa jääd maha ja jääd mõtlema, et kas tõesti ongi see siis nüüd see elu...Me elame ühest lõpust, teise lõpuni...Sirvides vaid kiiresti läbi uued algused ja kõik vahepealsed osad, sest kui mõelda tagasi on mul enim meeles lõpud ja lahkumised, mitte niivõrd tulemised ja olemis hetked...
Nii, et jah...aasta saab kohe mööda sellest kui algas minu siiamaani ulatuva elu üks erilisemaid aastaid ja viimaks mitte halvas mõttes...
Ja tegelikult, ei ole ju keegi öelnud, et see kui ring täis saab, tähendab, et sa mitte kunagi sellele ringile enam ei lähe...
Nii, et kui see on lõpp sellekskorraks, siis... Näeme Sõbrad, mina ei loe seda lõpuks, lihtsalt uueks vaatluseks meie eludes...