Igavesti...

Kui pikk aeg on igavesti? Kas miski üldse on igavene? Kui headaega, siis igavesti?
Igavesti...see tundub kuidagi nii suur sõna, igavesti ja kunagi on kaks sõna millel on minu jaoks niii palju võimu, igakord kui ma neid sõnu kuulen, käib mul hingest piste läbi...
Igavesti, see peaks siis olema midagi või keegi, kes ei kao kunagi, kes on alati olemas, isegi kui teda ise pole...

Kui kõik asjad oleks igavesed, oleks elu niii palju kergem, vähemalt nii tundub...
Tundub, et kõige rohkem võib seda petumust saada inimestelt keda sa kõige rohkem armastad: Ma olen siin, sinu jaoks alati ja igavesti...Need lubadused kipuvad kiirelt ununema, järgemööda sa istud ja vaatad kuidas inimesed ärjest su elu pusast välja ronivad...need inimesed kes lubasid siin igavesti olla, inimesed kes isegi ei ütlenud et nad minemas on....

Ja enamasti kui nad siis lahkuvad...kas see peab olema igaveseks? Muidugi teeks see hingele haiget...kaotada ühte inimest mitu korda, kuid see aeg kui ta olemas on, see aeg sa ei mõtle sellele, sind ei huvita see...Nii kerge on öelda neid sõnu, siin, präegu ja igavesti...Palun ära ütle mulle neid sõnu kui sa neid ei mõtle, sest ma ei taha öelda head aega...igaveseks...

Otsused...

Otsused...me teeme neid igapäev, iga tund, iga minut, iga sekund ja alati ei õnnestu meil teha õigeid otsuseid.
Enamasti, ei muuda see eriti midagi kui me vale otsuse teeme, vähemalt me ei tea seda, võibolla oleks midagi olnud teisiti, kuid kuna sa seda ei tea, ei tunne sa sellest kah puudust.

Õige otsus, mis see on? Kas see kui kõik korda läheb, ja midagi halba ei juhtu, kas see tähendab et ma tegin õige otususe? Kuid jälle samas kuidas ma tean, et see ei tule mind kunagi hiljem ringiga kummitama, võibolla ainult täna oli see õige otsus, kuid homme...homme see enam pole õige, homme sa tegid sellega kellegile haiget, lihtsalt täna ei pruugi sa seda teada ja kui see pole homme siis ehk , nädala, kuu, aasta pärast.

Ja kui sa selle vale otsuse siis teed...siis, võib kukuda pool su maailma, 1 sekundi jooksul lihtsalt kokku, lihtsalt sest sa ütlesid valele inimesele valet asja. Alustuseks sa süüdistad seda teist inimest, sest see lihtsalt sellel hetkel kergem, kui öelda kohe, et jah halb otsus oli, mina olen süüdi. Siis sul on aeg, et sellele mõelda ja siis sa tunned ennast kogu maailma probleemides süüdi, läheb aega enne kui sa sinna õige kohani jõuad, ja kui sa jõuad, ei tea sa kunagi kas see enam on sama...

No place like us....

Miks on nii, et igakord kui keegi kellegiga käima hakkab tekkib meis see vastik tunne, mis isegi halb pole? On see kadedus? Ja miks meie siis ei saa?
Igakord kui keegi mu hea sõber/sõbranna hakkab kellegiga käima, käib minust läbi selline emotsiooni laeng, ma olen õnnelik, siis ma olen kurb, siis ma olen kaasatundlik, kuid lõpudelõpuks olen ma ikkagi vist õnnelik, sest kui 1 osa sinust saab olla õnnelik, ehk su sõber, siis oleks isekas, tema hetke, tema tunnet ära võtta oma torisemisega....

Ma arvan, et kõige suurem asi mis selle kõik rikub minu jaoks on kadedus, mitte et mulle ei meeldiks et sõbranna saab ja mina ei saa...muidugi ma tahaks kah kedagi kes mind hoiaks, kedagi kes oleks olemas, kui ma vajan, hoiaks mind, lihtsalt...niisama sest ta tahab...
Siis sa vaatad oma sõpra, see naeratus ta näol, see tohutu sära ta silmades igakord kui ta seda poissi näeb...sellel hetkel tundub see lausa vastik, kui õnnelikuks üks inimene teise teeb...

Siis jookseb su peas korduvalt küsimused...
Miks mina ei saa?
MIllal mina seda tunnet tunda saan?
Kui sa näed järjest enda ümber kuidas kõik järjest enda kõrvale kellegi saavad ja sina ikka üksi oled, muutuvad need küsimused juba meeleheiteks, sa hakkad mõtlema:
Kas ma pole piisavalt hea?
Miks mina halvem kui teised olen?
Aga võibolla ei ole, võibolla, ei ole see üldsegi teiste süü, võibolla oled süüdi selles sa ise, kui sa meeldid kellegile, ja sina aina leiad põhjuseid miks mitte temaga koos olla või miks see oleks vale või tema vigu nokid...niikaua kuni sa näed, et su sõbrad on sulle koguaeg õigust rääkind...
Tal pole vigu, ta on täpselt sinule, ta on sinu ja sina tema...