Tühi...

Miks?
Ma tean, et tavaliselt iga blogi alguses, ma tahan teada asju ja võibolla siis ma blogi sees mõtlen selle enda jaoks ära miks midagi on nii. Aga pikalt on mu peas ainult üks küsimus, see üks pikk, suur , igavene MIKS? ma ei tea mispärast, ma tahaks teada millele ma nii meeletult vastust tahan, aga ma ei suuda, ma ei suuda, kirjutada seda, ma ei suuda öelda seda, ma enam ei saa lihtsalt. Miks juhtuvad halvad asjad heade inimestega? See küsimus on ainus mis ma suuda püstitada. Aga ma ei oska sellele enaam ammu vastata, ja muidugi selle juures on see, et kes on siis hea inimene? Me ei saa öelda, et inimene kes ei tee vigu, me kõik teeme vigu. Ehk on hea inimene see kes ei tee teadlikult teistele inimestele, loomadele ega muudele elusolenditele haiget. Ehk on hea inimene see kes, aitab vanainimestel kotte ületee tassida, aga võibolla on meie tavaline heategija endine kurjategija, kes tahab lihtsalt prandada vigu, kirjutada uut peatüki oma ellu. Ma ei tea seda, ma ei tea nii paljut, kuid inimese jaoks kes vajab vastuseid et olla kuidagi, teha midagi on see raske. Mulle ei meeldi teadmatus...tunne et ma ei tea mis nüüd ees on. Varem oli see hea, nagu adrenaliin, nagu silmadkinni kelguga mäest alla sõitmine, sa ei tea mis on ees, sa ei näe millest sa möödusid ja sa ei mäleta mis jääb su seljataha. Kuid pärast mingit aega hakkab see teadmatus sulle haiget tegema...ja siis, ja siis sa kardad paaniliselt seda mis on ees, sa vaatad sa üritad teada iga käiku mis tuleb, iga küngast, auku, hüpet... Vaatad enda ümber, taha, ette, kuni sa mõistad et sa ei tea ikka rohkem kui siis kui sa kinni silmi sõitsid. Võibolla see ongi mu küsimus, millal me ükskord sellelt mäelt alla saame ja lõpuks tunda võime, et esimest korda elus, ei pea me kartma seda mis on ees...ja seda mis on seljataga, sest see on möödunud, me küll ei saa seda kunagi muuta, me teeme näo nagu poleks midagi olnud, kuid me ei hakka küsima kah endalt mis juhtus, kartes, et me satume sellega ainult uuele mäele....veel järsemale.

Miks on nii, et iga kord kui meil halb tuju on kuulame me kurba muusikat, selle asemel, et kuulata midagi rõõmsat mis tuju parandaks? Miks on nii, et teinekord on mõni laul mida sa ei taha kuulata aga sa ei suuda lõpetada? Miks ma kuulen sind igas laulus?
Ma ei tea kuidas on teiega aga kui mul on halb tuju hakkan ma automaatselt kuulama kurbi laule, mis kohe üldse ei paranda olukorda, vaid muudavad seda hullemaks, sest mida kurvem ja mida sügavam laul seda kurvemaks lähen... Aga mingil põhjusel ei lõpeta ma seda kah.
Ma tean et see võib olla imelik, aga ma arvan et ma saan mingit lohutust nendest lauludest, et kuskil keegi on kah nii tundunud, et ma pole ainuke kellejaoks midagi halvasti ja tean, et see läheb varsti üle kui ma selle enda süsteemist välja elan.... Teinekord mõnda laulu kuulates iga sõna ja iga lause läheb nii õigesse kohta, et sul sellega laheneb paljugi...

Ja siis võibolla leiame me ühe laulu, kus on eriti kõik mida me tunneme, kõik mida me öelda tahaks, karjuda lihtsalt et see kõik lõpeks, siiis me kuulame seda laulu, uuesti
uuesti
uuesti
ja uuesti
lõpuks ei taha me seda laulu enam 1 korda kah kuulda, aga me ei suuda seda laulu kinni panna, me peame seda siiski kuulama, endale kinnitades, ainult ükskord, ükskord veeel ja siis rohkem ei kuula, sellest saab 2, 3, 10 ja sa jäädgi seda kuulama, kuni ükspäev sa ei tunne seda tunnet, sul pole vaja seda kuulata...

Ja põhiliselt ongi sellised laulud kellestgi...tüdrukust, poisist, kellegist keda enam pole ja keegi kes veel tulemata...
Ja siis ongi, igas laulus sa kuuled teda, kas ma mõtlesin temast nii, ta tegi mulle nii, see laul tuli kui ma olin seal ja nii võib tekida paljudel lauludel niii palju sügavam tähendus sinujaoks, et mõnda sa vihkad selle eest aga teist kuuldes tuleb su sisse hea soe tunne, sest sellega on midagi hea, mitte kõik pole ju halb....

Igavesti...

Kui pikk aeg on igavesti? Kas miski üldse on igavene? Kui headaega, siis igavesti?
Igavesti...see tundub kuidagi nii suur sõna, igavesti ja kunagi on kaks sõna millel on minu jaoks niii palju võimu, igakord kui ma neid sõnu kuulen, käib mul hingest piste läbi...
Igavesti, see peaks siis olema midagi või keegi, kes ei kao kunagi, kes on alati olemas, isegi kui teda ise pole...

Kui kõik asjad oleks igavesed, oleks elu niii palju kergem, vähemalt nii tundub...
Tundub, et kõige rohkem võib seda petumust saada inimestelt keda sa kõige rohkem armastad: Ma olen siin, sinu jaoks alati ja igavesti...Need lubadused kipuvad kiirelt ununema, järgemööda sa istud ja vaatad kuidas inimesed ärjest su elu pusast välja ronivad...need inimesed kes lubasid siin igavesti olla, inimesed kes isegi ei ütlenud et nad minemas on....

Ja enamasti kui nad siis lahkuvad...kas see peab olema igaveseks? Muidugi teeks see hingele haiget...kaotada ühte inimest mitu korda, kuid see aeg kui ta olemas on, see aeg sa ei mõtle sellele, sind ei huvita see...Nii kerge on öelda neid sõnu, siin, präegu ja igavesti...Palun ära ütle mulle neid sõnu kui sa neid ei mõtle, sest ma ei taha öelda head aega...igaveseks...

Otsused...

Otsused...me teeme neid igapäev, iga tund, iga minut, iga sekund ja alati ei õnnestu meil teha õigeid otsuseid.
Enamasti, ei muuda see eriti midagi kui me vale otsuse teeme, vähemalt me ei tea seda, võibolla oleks midagi olnud teisiti, kuid kuna sa seda ei tea, ei tunne sa sellest kah puudust.

Õige otsus, mis see on? Kas see kui kõik korda läheb, ja midagi halba ei juhtu, kas see tähendab et ma tegin õige otususe? Kuid jälle samas kuidas ma tean, et see ei tule mind kunagi hiljem ringiga kummitama, võibolla ainult täna oli see õige otsus, kuid homme...homme see enam pole õige, homme sa tegid sellega kellegile haiget, lihtsalt täna ei pruugi sa seda teada ja kui see pole homme siis ehk , nädala, kuu, aasta pärast.

Ja kui sa selle vale otsuse siis teed...siis, võib kukuda pool su maailma, 1 sekundi jooksul lihtsalt kokku, lihtsalt sest sa ütlesid valele inimesele valet asja. Alustuseks sa süüdistad seda teist inimest, sest see lihtsalt sellel hetkel kergem, kui öelda kohe, et jah halb otsus oli, mina olen süüdi. Siis sul on aeg, et sellele mõelda ja siis sa tunned ennast kogu maailma probleemides süüdi, läheb aega enne kui sa sinna õige kohani jõuad, ja kui sa jõuad, ei tea sa kunagi kas see enam on sama...

No place like us....

Miks on nii, et igakord kui keegi kellegiga käima hakkab tekkib meis see vastik tunne, mis isegi halb pole? On see kadedus? Ja miks meie siis ei saa?
Igakord kui keegi mu hea sõber/sõbranna hakkab kellegiga käima, käib minust läbi selline emotsiooni laeng, ma olen õnnelik, siis ma olen kurb, siis ma olen kaasatundlik, kuid lõpudelõpuks olen ma ikkagi vist õnnelik, sest kui 1 osa sinust saab olla õnnelik, ehk su sõber, siis oleks isekas, tema hetke, tema tunnet ära võtta oma torisemisega....

Ma arvan, et kõige suurem asi mis selle kõik rikub minu jaoks on kadedus, mitte et mulle ei meeldiks et sõbranna saab ja mina ei saa...muidugi ma tahaks kah kedagi kes mind hoiaks, kedagi kes oleks olemas, kui ma vajan, hoiaks mind, lihtsalt...niisama sest ta tahab...
Siis sa vaatad oma sõpra, see naeratus ta näol, see tohutu sära ta silmades igakord kui ta seda poissi näeb...sellel hetkel tundub see lausa vastik, kui õnnelikuks üks inimene teise teeb...

Siis jookseb su peas korduvalt küsimused...
Miks mina ei saa?
MIllal mina seda tunnet tunda saan?
Kui sa näed järjest enda ümber kuidas kõik järjest enda kõrvale kellegi saavad ja sina ikka üksi oled, muutuvad need küsimused juba meeleheiteks, sa hakkad mõtlema:
Kas ma pole piisavalt hea?
Miks mina halvem kui teised olen?
Aga võibolla ei ole, võibolla, ei ole see üldsegi teiste süü, võibolla oled süüdi selles sa ise, kui sa meeldid kellegile, ja sina aina leiad põhjuseid miks mitte temaga koos olla või miks see oleks vale või tema vigu nokid...niikaua kuni sa näed, et su sõbrad on sulle koguaeg õigust rääkind...
Tal pole vigu, ta on täpselt sinule, ta on sinu ja sina tema...

Lahkumine? Lõpp?

Miks on nii, et kõik lõpeb nii äkki, ja et keegi ei anna meile võimalust selleks valmistuda? Miks on see veel raskem kui ma seda teadsin? Miks me sellest edasi kinni hoiame?
Iga hüvastijätt vajaks ettevalmistus aega, aga enamasti elus, tulevad nad kõige ootamatult. Miks? Kas inimesed teavad, et me ei suudaks elada, teades, et nüüd saab see läbi...kas me üldse tahaks seda teada?
miks üldse inimesed peavad lahkuma? ma ei mõista, ma olen kogunud, kui keegi sulle väga kallis, lihtsalt...kaob su elust...vaikselt päev päeva mööda, ja teda enam pole. Sellesuhtes, ta on olemas, aga teda pole enam sinujaoks.
Või siis sulle keegi kallis inimene...sulle teatakse, et teda pole enam, ilma mingi hoiatuseta, ilma ühegi märgita ta on lihtsalt läinud. Sina mõtled ja soovid, et keegi oleks sulle öelnud midagi, et keegi oleks sind hoiatanud, et sa oleks saanud , ennast kuidagi kaitsta. Nüüd sa oled haavatud ja kõigile nähtav...sul on kaks võimalust, sa kas korjad ennast kokku ja teed näo , et midagi pole juhtunud. Või sa ehitad enda ümber nii kõrge müüri, et keegi ei näe kui haavatud sa oled ja keegi ei sa sulle enam haiget teha...niikaua kui sa nende seinte vahel oled....

Ja siis sa mõtled....oleks ma teadnud, oleks ma aimanud, ma oleks teinud midagi...kui ma poleks suutunud seda peatada, ma oleks saanud ennast kaitsta...
Aga tegelikult? Tegelikult, oleks ma vaid endale valetanud, et midagi pole ja oleks eitanud, et see juhtub...ja kui lõpp on käes, saad sa haiget ikka, aga sa saad vähem, sest sa teadsid seda või leiad sa vähemalt enda peas kedagi keda süüdistada...sinaise.

Ja siis ta on lõpenud...läbi, niisama lihtsalt. Aga sa leiad omajaoks mooduse, nii kaua kuni ta pole sinu peas läbi, ei saa see olla lõpenud. Sa elad selles maailmas mille sa oled enda jaoks loonud...enda vales. Mingi aeg tundub kõik hästi kuni sa mõistad...
Teda tõesti pole...
See on tõesti läbi...
Su hingamine muutub raskemaks...
Su maailm...su vale kukkub kokku, ja reaalsus on liiga valus, et temaga kohtuda.
Sa teed ainukest asja mida sa suudad, sa lülitad selle teema välja, see on vaid üks peatükk su elust mida sa enam ei taha lugeda, see on vaid üks mõte igavesti su peataga... Mis oleks siis kui sa poleks....?

SIna...

Kas teil on olnud keegi, keda te tahaks, aga te tunnete, et see ei oleks õige? Mis siis saab kui tema sind kah tahab? Kas teie peaks olema kurvad ja loobuma temast ainult sellepärast, et keegi ütlleb nii? Kas ta oli viga?
Ma usun, et meil kõigil on elus üks inimene, kellega on meil selline tunne, et oleks vale temast hoolida...et see ppoleks aus võibolla kellegi suhtes, kui te langete sinna, aina sügavamale, teil pole selle üle enam kontrolli.Te tahaks, et see oleks õige, aga te ei tunne seda kunagi...

Ja, siis ainuke viis kuidas sa teda endast kaugemale saad, on korrutada endale, et tema ei tunne nii, kuid ühel päeval ta teatab, et ta tahaks sind näha ja igatseb sind, te saate kokku, teil on tore aeg koos, järgnevad päevad sa ei suuda muule mõelda, kuid igakord kui sa seda teed, tunned sa süüd, kellegile haiget tegemises...sa pole kindel kuidas ja kas, aga sa tunned seda, tekkivad saladused, ja puntrad, mida ei suuda lõpuks ka aeg lahti teha...
Te hakkate otsima, vabadusi, et temaga mitte suhelda kuid samalajal tootevälja endale põhjuseid, et miks te ei peaksgi lõpetama...

Ja siis sa ei tea kas sa jõuad sellega kuskile, nii sa seisad seal ääretus pimeduses, valgus paistmas rohkem kui kahest otsast, sa tead et sa ei jaksa käialäbi kõiki teid, kuid sa ei julge valida ka ühte, sest sa kardad...saada haiget, või teha haiget. Nii, et sa otsustad, kas sa räägid tõtt või lähed kaasa valega mille sa endale loonud oled...
Ainult sellepärast, et keegi ütles, et sa ei tohiks, seda uskuda...

Ja vahest, ei saa te kunagi teada, mis seal oleks olnud...kas sealt oleks midagi tulnud, võibolla, te päästsite ennast veast, kuid võibolla, oleks see olnud midagi, mis oleks teinud teid väga õnnelikuks...
Ja tema ei saa kunagi teada, sest tema jaoks oli teist hoolimine viga...
Nii, et tegelikult, kui me ei proovi riskida, jääme me kobama pimedas nii kaua kkui me leiame selle mille me kunagi ära viskasime...

Usaldus...

Mis on usaldus? Kust ma tean keda usaldada? Mis siis saab kui inimene keda sa tõesti arvasid, et saab usaldada, sulle selja keerab ja seda kõike sinu vastu kasutab?
Usaldus on selline naljakas asi, keegi ei tea täpselt kuidas ta tuli, kuidas ta kahe inimese vahel tekkib ja kunagi ei saa me teada millal ta kaob...
Usaldust on kaotada kerge aga tagasivõita raske...sest keegi ei taha usaldada inimest, kes sulle juba ühekorra noaselgalöönud on, või mänginud petlikult kedagi, keda ta pole, tekitades sinus turva tunde, et sa saad teda usaldada...

Ma ei tea kuidas teiega on, aga minu elus ei ole tegelikult palju inimesi keda ma täielikult usaldada saan, ainult 1-2, ja parem ongi, sest teada asi, kui sa heatahtlikult usaldad paljusi, mõeldes, et miks ta peaks mind reetma...reedab keegi neist sind niikui nii, see ei pruugi olla suur asi, võibolla sa ütlesid midagi sõbra uue pusa, soengu võiükskõik mille...tema räägib selle edasi...muudab võibolla paar sõna ja sellest võib tulla juba selline jama, et ise kah ette ei kujuta...
Ja pealegi kui sa nii räägid igale inimesele keda usaldad ja neid on palju, nimetatakse teid lihtsalt klatsijaks.
Aga kui sa leiad selle ühe inimese keda sa saad tõsiselt usaldada, ükskõõik mis sa ei ütleks, sa tead et see jääb ainult tema teada, see on inimene keda sa tahad oma tõeliseks sõbraks kutsuda...

Kuid on ka inimesi, keda sa tõesti arvasid et sa saad usaldada, kuid ühel päeval lähete te tülli ja ta räägib kõik edasi mis sa talle usaldasid, ainult et tema selle tüli valguses parem välja näeks, ükskõik kui süüdi ta selles oli...sest keegi ei usu ju inimest kes su kohta midagi halvasti su seljataga ütles...
Kuid on ka inimesi, kes lihtsalt räägivad kohe kõik edasi mis kuulnud, nad ei vaja isegi vabandust selleks...nad ei tunne, et nad peaks ennast õigustama selle juures...Misseal ikka, mina oleks usaldanud sulle oma elu, sina ei suutnud isegi väikesest lausest kinni hoida...
Hiljem lisades vabandust ma ju ei teadnud...Mida? Et ma sind usaldasin?

Miks?

Miks on inimestel arvamus nagu nad peaks kõike teadma? Miks me proovime kõike mõista? Miks on elu kergemad otsused nii keerulised?
Inimestel on kalduvus pista oma nina teiste asjadesse, asjadesse mis pole nende mõista...
Siis nad kuulevad sellest nii poolt, räägivad sellest kellegile, tee peal läheb veel kaduma pool ja lõpuks tuleb jutt mis pole tõsi.
Nii saab lihtsalt sõpradest kellegi silmas paar, nii kuuleb sinu parimsõbranna midagi mis teid ajab tülli ja kuna keegi vannub, et tema otse sinu käest kuulis seda, ei vaevu sinu sõbranna isegi sind kuulama...
Ometi teie teate, et te olete ainult sõbrad, aga kuna kõik teised räägivad muud ja teie käitude nagu midagi rohkemat, aga teie näete nii oma sõprust ei vavu mitte keegi teid uskuma.
Mingi aeg te mõtlete siis, et mind ei huvita, mõelgu mis tahavad, me oleme ainult sõbrad...kuni hakkavad teie parimad sõbrad kah seda rääkima... see on hetk kus on teie piir.
Te lihtsalt purskate, räägite välja kõik mis te olete hoidnud nii kaua enda sees ja siis su sõber mõistab seda valesti, ja juhtub asi, mida ei saa enam keegi mõista...

Ikka aegajalt me räägime oma sõbrannadega, et miks poisid teevad nii ja naa, ja räägime poistega ja nemad ütlevad imestunult, et meie ei saa aru, siis mis tunne neil on...
Jah ma tunnistan, me tüdrukud oleme kohutavalt keerulised, ma ei tea mis teistega on aga paljudel hetkedel ei mõista kah mina end...
Kuid mulle meeldib mõelda, et võibolla tõesti ei mõista ma paljut, aga kui ma mõistaks kas ma ei mõtleks siis kõike üle?
Tähtsaim on mmõista vaid seda, kes sa ise oled, kust sa tuled ja kas sul on tee kuhu edasi minna...

Otsused...kerget otsust vist ei olegi, kui nii mõelda...juba raske otsus see kas öelda midagi või ei kas teha midagi või ei...
Meie kõigi elus on teha niii palju otsuseid ja pooled neist võivad osutuda valeks, aga mis me siis teeme?
Anname alla? Ümber me enam ju otsustada ei saa...
Ainus mis me teha saame on parandada enda otsust ja alles siis me näeme kui palju see haiget teeb ja kas ta üldse teeb...
Kui rääkida minust, siis ma kardan otsuseid, aga ma teen neid, tihti peale on nad valed ja siis ma kahetsen neid juba järgmisel päeval, kuid siis ma ütlen seda sama asja uuesti lihtsalt teises vormis ja ma teen seda üha uuesti ja uuesti ja nüüd olen ma siis lõpuks mõtlema hakanud, et võibolla ei olegi see siis vale otsus, vale on lihtsalt koguaeg seda kahetseda, ainult sellepärast, et ma kardan , et see rikub või lõhub midagi...

Ja mis siis nüüd...?

Kas te usute tingimuseta armastusse? Miks meil tekib tahe muuta inimesi kes on meie lähedal? Kuidas saab tulla alati kõik mulle tagasi? Ja mis siis nüüd...?
Tingimuseta armastus... kas selline asi tegelikult üldse on olemas? Sest igakord kui me armastame tahame me midagi vastu, olgu see kasvõi see, et teine inimene sind armastaks...
Selline armastus nagu on multikates, nagu puhh ja notsu, nad on parimad sõbrad nad on üksteise jaoks lihtsalt maailm...
Puhh ei nõua notuslt midagi mida ta anda ei saa ja notsu ei nõua ka puhhilt, nad armastavad üksteist nii nagu nad on...Miks me siis ei saa?
Paratamatult tahame me muuta endale kalleid inimesi, ise mõeldes, aga see ju on nende enda pärast...

Ma tean ka ise, et ma teinekord võin tunduda oma sõprade jaoks tüütu ja õiendav aga tgelikult kõik mis ma algselt ütlen on minupoolt nende pärast, vahest nad mõistavad seda, teinekord mitte.
Ma ei tea kuidas teiega on aga minu meelest see sarnaneb suitsetamisele, sa ei taha seda teha, kuskil alateadvuses sa tead et see ei tee sulle ega teistele teglikult head aga sa teed seda ikka mõeldes ma ainult ühekorra, selle ühe asja, ma saan lõpetada igahtk, kuni sa äkki oled selles kohas et sa ei suuda lõpetada, see on tunne mille sa pead täitma... Ja kui sa seda täitma hakkad, peletad sa endast eemale aina rohkem inimesi, keda sa peaksid hoidma aina lähemale...

Ja siis tuleb see hetk, et kõik mis sa oled teinud tuleb sulle ringiga tagasi, inimesed hakkavad sind muutma, neile ei meeldi see kelleks sa oled läinud selle ajajooksul kui sa kõiki muudad, ja sa avastad, et see tunne ei ole hea, kui inimestele ei meeldi peaaegu miski sinu juures ja siis hakkas sina mõtlema, et kas ma tahan olla sõber inimestega kellele ma meeldin nii nagu ma ei ole, parem olen nendega kes võtavad mind nii nagu ma olen...iga mu veidruse ja veaga...

Meie elus on nii palju hetki kui millegi hea lõpetab võibolla ainult üks valesti öeldud lause, teinekord valesti tehtud tegu aga ometi asja mida sa oled teinud sa tagasi võtta ei saa.
Siis sa oled kuskil täiesti üksi, kõnnid ja mõtled, et sa kahetsed neid asju aga siis sa mõtled, et sa ütlesid ainult seda mis ongi ja miks sa peaks kahetsema tõde?

Kas teil on olnud kunagi selline hetk, et te soovite, et see ei lõpeks? Kas te olete mõni neist kes jookseb läbi elu, märkamata kõiki neid hetki mis on nii imelised? Kas te tahaks vahest keerata aega tagasi, et muuta mõnda hetke? Kas teie elu on muutunud hetkega? Ma arvan, et iga inimene vajaks oma ellu hetke mis muudaks ka kõige pimedamad hetked säravaks, ja kui mitte seda siis vähemalt helgemaks...
Kuid paljudel on see hetk?
Ja olen kindel, et need kellel on see, igatsevad seda hetke tagasi.
Hetk mis on imeline, ennast unustama panev ja sellel hetkel tundub, et kõik siin maailmas on hästi ja sellel hetkel ei saa keegi sulle haiget teha. Aga nagu ütleb ka sõna hetk, pole see igavene, hetked mööduvad ja kiiremini kui me arvame, kui me loodame ja kui me oodata oskame...
Me teame seda, aga siiski kui see hetk on...ei taha me, et see lõpeks
See kõik mis sellel ajal...hetkel toimub on nii geniaalne, et sa ei suuda uskuda kui see lõpeb sa tahaks seda uuesti kogeda, kuid igakkord kui sa prrovid sa lihtalt lõpetad kkukumisega.

Alles hiljuti käisin ma sõbrannadega linnas, see ei olnud selline linnas käimine, et shoppame ja oleme kuskil kaubanduskeskuses väga ägedad.
Vaid me kõndisime mööda vanalinna, me vaatasime maju, istusime, vaatasime linna...mõted mis sellel hetkel peast läbikäisid, neid oli nii palju, nad olid niii erinevad .
Mõelda vaid mis seal tänavatel on olnud aastaid tagasi, mis sõjad on sellest linnast ülekäinud...kõik mõted omamoodi.
Aga kui sa vaatad seda linna...mis nüüd jäänud on merd silmapiiril ja päikest loojumast, inimene kes seda hetke ei naduiks, ei märkaks tema...kui sa rutad läbielu ilma, et sa naudiks ühtegi hetke mida sa läbi elad, mis elu see oleks...
Öeldakse kui sa sured mööduvad su elu parimad hetked su silma eest, me ei tea kui tõsi see on aga kas tõesti...kui on, siis ei näeks sa midagi? Ja mina ei tahaks kahetseda kogu elu mida ma eland olen, ainult sellepärast et ma ei märganud seda...

Kuid teinekord on jälle nii, et mõni hetk teed sa midagi...halba, rikud mõne sõpruse kellegiga, ütled midagi mida keegi kuulma poleks pidand, lihtsalt keerad midagi kokku, või rikud imelise hetke millegi väga kohatuga...
Ja mis siis?
Tegelikult sa võiksid soovida, et sa saaks seda muuta, aga see hetk jääb, see ei kao, sa saad luua küll uue hetke, et seda parandada...aga muuta seda sa ei saa.

Mõnikord võib teie elu muutuda hetkega kuid seda tagasi saada...
Selleks võib minna kauem, võibolla minuteid
võibolla tunde
võibolla päevi
ja nii edasi aga võib ka olla, et te ei saa seda enam korda.
Te tõstate küll pea püsti, kuid te ei toibu sellest, kui mitte niipea siis kunagi...

Tõeline?!

Kas teil on kunagi nii olnud, et te ütlete asju, mida te pärast soovite, et te poleks öelnud? Kas teil on olnud kunagi keegi, kellest te hoolite kuid tihti mõtlete et oleks parem nii talle kui sulle kui te sõbrad poleks?
Mul on nii tihti nii, et ma ütlen kellegile midagi ja pärast ma mõtlen endaaette: No miks ma ütlesin seda talle?
Mitte, et need asjad mis ma ütlen mingid lollid oleks, vaid vastupidi nad on liiga tõsised...ja liialt ausad.
Võtame näiteks. mul on üks sõber, ma tahaks talle rääkida nii paljust aga ma ei julge...asi pole selles et ma ei usalda teda vaid, ma kardan, et ta ei mõistaks neid...
On asju nt minu juures mida ma hukka mõistan ja millest ma tahaks rääkida aga ma ei suuda...ma ei julge.
Ja on asju mida ma räägin aga ta nagu ei kuule või ei taha kuulda.

See on nagu vihmase ilmaga vihmavarju all olemine, vihma sajab aga sina jääd kuivaks. Keegi ei julge seda kinni ka panna, sest keegi ei taha märjaks kah saada...

Vahest on mul mõne sõbraga tunne, et issand nende elu oleks poole mugavam ja parem vist kui mind seal ei oleks.
Ma ei taha neist mingi hinna eest ilma jääda aga ma tahaks neid päästa... enda käest.
Ma tean, et ma olen tinekord natuke üle emotsionaalne ja ma pole alati heas tujus, ma solvun nõmedate asjade peale, kuid nad millegi pärast elavad selle üle.
Ma nii tahaks otse ühelt inimeselt küsida, kas sa tahad mu sõber olla ja kui ta kahtleb, ma valetaks ja ütleks, et mina tema oma ei taha, ainult sellepärast, et teda sellest...minust päästa.
Nii, et mina olen mõelnud üpris tihti, et tema elu oleks minuta kas parem...aga kergem.
Nii, et niimodi ei saa me kunagi teada kas see kõik mis meil on...meie ja meie õnnelikud sõbrad, on päris nagu paistab piltidel või kukume me vaikselt illusioonide maailmast reaalsusesse.

Kas...?

Kas teil on olnud kunagi keegi, kelleta te olla ei saa? Kas see keegi pole teid tahtnud? Kas teil on olemas inimene kes jääb?
Ma olen niii palju kuulnud kui keegi ütleb, ilma temata ma elada ei saa. Siis ma olen hakanud mõtlema kelleta mina elada ei saaks...
On inimesi keda ei suuda siin ilmas kunagi asendada, kes jäävad igaveseks südamesse, aga ma arvan, et enne kui sellist lauset öelda peaks tõsiselt mõtlema...Kui ta kaoks, mis mulle jääks, kas jääks tühjus soov saada tema juurde, misiganes see võtaks, sa oled oodanud juba:
minuteid

tunde

päevi

nädalaid

kuid
kuid see tunne pole ikka kadunud, ta on seal samaselgelt kui enne.
SIis sa saad öelda, ma ei suuda ilma temata elada, aga kui sul on lihtsalt, ta on läinud, eii.
Nutad natuke, kuid su elus on veel selliseid inimesi, siis sul pole mingit õigust nii öelda...
Nagu ütleb ka vanasõna: Mõtle, enne kui ütled.

Kuid kõige hullem kui on inimene, kellest sa niii väga hoolid ja tema aina tõukab sind endast eemale...
Sa üritad saada talle lähedale, sa üritad talle näidata, et sind saab usaldada, sa teed kõik, et näidata, et sa tahad aidata, sa ainult tahad teda...
Kuid ta ei anna sulle võimalust, talle meeldib kui sa olemas oled, kuid tundub, et midagi ei muutuks temajaoks kui sind tema elus ei oleks.

Meil kõigil on sõpru ja sõbrannasid, kes on kallid ja lähedased...kes on olemas tavaliselt.
Kuid vähestel on vedanud selle ühega, kes tuleb sinuga läbi kõigest, ükskõik mis sa ütled või teed, või mis tema ütleb või teeb, te annate üksteisele selle andeks, sest te ei näe enda elu tervikuna, kui teda ei ole...
Mina olen üks nendest vähestest kellel nii vedand on, mul on see inimene. Ja tema kohta ma võin ausalt ja tõeliselt öelda: ma ei kujutaks oma elu ilma temata ette.
Mul on küll teisi väga häid sõbrannasi, kes mulle ka kohutavalt kallid on, kuid tema...
Seda mis tema mulle tähendab, ei anna sõnadesse panna.
Ma lihtsalt tean, et tema on see 1 kes tleb alati tagasi, isegi kui kõik teised läinud on...

Saladused.

Kas te olete kunagi teadnud midagi sellist mida te tahaks aga ei saa kellegile öelda? Kas on olnud kkunagi midagi, mida te tunnete, et te peaks teadma? Kas te olete kunagi midagi tundnud, midagi mille suhtes te ei saa midagi ettevõtta?
Kas te olete mõelnud kuhu te lõpuks jõudnud olete?
Mõni aeg tagasi, teadsin ma midagi, mis oleks muutnud palju, aga ma olin luband, et ei räägi sellest kellegile. Nii, seisis mu ees inimene kes mõtiskles, maadles oma elu raskema küsimusega. Mina teadsin vastust, aga ma ei saanud öelda.
Ja siis on inimesed, kes ei saa lihtsamagi asjaga hakkama, enne kui sa neile ütled seda.
Nad teevad parem asju mida ei tasuks teha, asju mis teevad inimetsele haiget ja ainult sellepärast, et teisiti oleks liiga raske.
Kus on loogika siin?

Aasta tagasi juhtus minuga midagi, mis muutis mind, palju.
See jättis minusse jälje...nii sügava, et sealt võiks sõrmega läbi torgata.
Pärast, seda ongi tekind minus, nii sügav ebakindlus, ma ei luba endal langeda millegisse unustavalt, ma ei luba endal tingimusteta kedagi armastada, sest ma kardan, et nad kaovad niii sama lihtsalt, lahkuvad, nagu mind poleks olnudgi.
Lahkudes jätavad mind, mul ei jää muud teha kui loota, et keegi mind püsti aitab, selle asemel, et mind hakata ringi raputama.

Alati kui midagi halba juhtub, tuleb mingi tüli, juhtub mõni õnnetus, on mul sellised emotsioonide segadus, ma olen vihane, kurb, ma tahan näidata näpudega, kuid alati lõpeb see ühte moodi, näpp langeb alati minu peale...
Ma hakkan ennast süüdistama asjades, mida ma vahest ei saanud teada.
Aga iga tegu vajab süüdlast, keda süüdistada.

Lihtsalt mõeldes tagasi sinna kust ma alustassin, ma ei arvand, et ma jõuan just siia, ja just sellisena, natuke räsituna, haavatavana kuid samas õnnelikult.
See pole küll,see mida ma lootsin ja tahtsin, kuid see on parim mis präegu olla saab.
On inimesi keda ma tahaks usaldada, aga ma ei saa, ma ei julge...
Ja on inimesi, keda ma usaldan, ise seda kahetsedes.
Ma lihtsalt ei elaks üle, kui keegi mu ümbert kaoks...mis minsut siis järel oleks?
Nimetame selle küünla efektiks, keegi mingi ajatagant, paneb mind põlema, ma sulan, saan põltata ja siis tleb keegi...keegi kes kustutab leegi, kes teeb asja paremaks.
Kuid sa ei saa kunagi teada, kas see läbi, enne kui see on täiesti läbi, kuid keegi ei taha olla täiesti üksi...

Kes jääb?

Kas, te päästaks oma sõbra, kui tema seda ei taha? Kes päästab teid kui teie olete päästnud tema? Kas te olete kunagi mõelnud, mis siis saab kui teda, või teid enam pole?
Alles hiljuti, tahtsi mu sõber minna, halvas seisundis rolleriga sõitma, aga ma võtsin talt võtmed ära..
Ta karjus mu peale, ta sõimas mind nimedega, mida ma ei uskunud kunagi tema suust kuulda, kuid ma elasin selle üle, sest kes teab mis oleks juhtunud kui ma oleks tal lastnud selle rolleriga sõita.
Teised aga ütlesid las sõõidab, õpibgi nii...Aga kas tõesti pole paremat viisi õpida, kui lasta enda sõbral end vigaseks sõita?
Mina usun, et on...

Kuid nüüd olen ma temaga vist tülis, aga see on väike hind maksta selle eest, et tema on elus ja turvalselt seal kus ta olema peab.
Nüüd jääb aint küsimus, mis mina siis teen, tema on õnnelik...Aga mina?
Mina pean kannatama tema viha. Kannatama kuidas mulle kallis inimene lihtsalt ei salli mind sellepärast, et temast hoolin, ta peaks olema vihane kui ma oleks lastnud tal minna, kui mina olin sellises seisus, ei lasknud tema kah mind kuhugi, nii , et ma võlgnesin selle talle.
Nii, et kes siis päästab mind?

Ma ei tea kuidas teiega on, aga aegajalt käib minul peast mõte läbi: Kas see maailm oleks teistsugune kui mind poleks? Kas midagi muutuks kui mind enam poleks? Mis ma teeks kui keegi teine mu elust kaoks?
Sellele järeldusele olen ma ammu juba jõudnud, et kui peaks olema valik kas mina või mõni mu sõber, oleks eelis alati mu sõbral.
Ei teagi miks, ennast selliste küsimustega vaevan aga, elu on õpetand, et inimesed...inimesed kellest sa kohutavalt hoolid, võivad ootamatult, kaduda...igaveseks.
Ja siis jääb sulle see tühjus, mis kajab küsimustest, Miks? Kuidas? Ja siis sa istud seal, ning mõtled, äkki ma oleks saand midagi teha, ma ju teatsin et...
Möödub tund
päev,
nädal
kuu
aasta
ja sa leiad ennast ikka, sealtsamast, küsimas neid samuküsimusi igapäev, uuesti ja uuesti,kuid kunagi ei saa sa vastuseid, inimesed ütlevad sulle, et sa edasi liiguks, sa teed näo nagu sa oleks seda teinud, kuid salamisi, kõlavad su peas ikka need samad küsimused...

Tema või mina?

Kas teil on kah nii olnud, et keegi kes teile meelidb, et talle meelidb hoopis mõni su parim sõbranna? Kas te olete end kunagi tundnud, et olete madalamal kui teised?
Mina igastahes olen, alati on keegi parem kui mina, keegi ilusam kui mina, lõbusam, jutukam, naljakam...
Kui nii edasi läheb, siis millal mina see parim olen, see ilusaim, lõbusaim jne.
Mul on sõbranna, väga vahva iseenesest ja temaga on hea rääkida aga salamisi teeb ta mulle haiget, seda ise teadmata, see pole isegi tema süü. Lihtsalt on või noh oli ükspoiss kes mulle nii väga meeldis, ikka väga tõsiselt. Kuid selgus pisitõde, talle meeldib mu üks parim sõbranna.
Mis mul siis üle jäi? Teha nägu, et kõik okei, nagu kõik oleks sama nagu enne, ma kinnitasin niikaua kõigile, et ta ei meeldi mulle kuni ma seda ise uskusin.

Nüüd...nüüd ma kuulen kuidas ta räägib temaga, nagu mina temaga, ta vaatab teda samamoodi nagu mina vaatasin teda siis kui ta mulle meeldis.
Ma enam ei tea mida arvata, võibolla siis jääbgi kõik niii. On keegi parem kui mina, mina pean kinnitama endale, et kõik on hästi ja minema edasi, nagu midagi poleks olnud, endal südames selline piin, et rebiks ta seest välja.

Aga igas elus on need kellepärast rebitakse ja need kes peavad ise rebima.
Väga vastik on kui su süda murtakse kuid veel vastikum on kellegi teise südant murda, veab sellel poisil, et ta ei tea mis ta minuga tegi, et tänu temale olen ma niii haavatud, et ma ei julge enam proovida, proovida midagi teha. Ma ei julge lasta endal kedagi uuesti, meeldima.

Kui kellegile, keegi meeldima hakkab siis nad on hullult elevil ja mõtlevad kuidas seda näidata ja omg kas ma meeldin talle ka?.
Aga minu esimene mõte...minu esimene mõte on: Jälle murtakse mu süda ja ise seda teadmata.
Ja nii ei jäägi mul muud teha kui ma ootan
ootan

ootan

ootan

Kuni see juhtub ja lõpuks väsitakse, mu pihta ei visata enam kivisi mis teevad haiget, keegi ei taha enam mu südant murda aga keegi ei taha killustatud südamega tüdrukut...

Kõik...

Kas te olete kunagi mõelnud mis oleks kui me saaks kõik mida me soovime? Kui see kõik ei oleks see mida me vajame... Või, et kui see kõik käes on mida me siis tahaks?
Kui tihti on olnud nii, et niii kaua igatsetakse midagi, soovitakse igapäev, igasoovi kord seda üht asja ja kui selle siis lõpuks kätte saab pole see selline nagu me arvasime...
Mõniaeg tagasi meeldis mu sõbranna kohutavalt ühele poisile, ta koguaeg räägib, et tahab poissi ja sellepärast ei saanud ma aru, et miks ta siis selle poisiga koos ei tahtnud olla aga kui ma hakkasin mõtlema kuidas mõni aasta tagasi meeldis mulle üks poiss ja ma avastasin, et ta pole absoluudselt selline nagu ma arvasin, ning mina temaga ei tahtnud olla, kõik rääkisid mulle kui loll ma olen, et temaga olla ei taha ja kuidas see mind vihaseks ajas.
Kuid kui temal see olukord olin mina see põhiinimene kes ütles talle koguaeg, et ta temaga kokku saaks, mul võttis mõniaeg kuni ma aru sain kuidas ma teda tundma panen, ise teades, et ta teeb sama samalajal sama mis mina paar aastat tagasi, murrab selle poisi südant.

Üldse kipume me unustama asju ja hetki kui me oleme olnud ise samas seisus.
Alles hiljuti oli kui ma enda sõbrannadega eriti läbi ei saanud ja nende silmis olin mina kõiges süüdi, ise ma sellest aru ei saanud ja see on üks raskemaid asju, kui sind süüdistatakse asjades mida sa ei mõista...
Ma polnud süütu aga ma ei tundnud end ka ainu süüdlasena.
Aga kõige kurvem oli see, et selle tüli ajal olid mu sõbrannad unustanud kõik hea, meie väljas olemised, hetked kui me oleme üksteise jaoks olnud olemas, isegi läinud mõne juurde kui nad haiged on ja nendega lihtsalt olnud...
Aga kui paha olla siis lõpuni välja, eks?

Aga mida me siis üldse tegelikult tahame? Mõnda pluusi? Poissi? SÕpra? Lihtsalt inimest kellele toetuda?
Ma arvan, et mina olen ammu juba sellest punktist läbi kui ma tean mis ma tahan, ma teadsin aga enam ei tea, nüüd tundub kuidagi võimatu, et midagi sellist juhtuks, et soovid täituks või, et elu oleks nii ilus kui me unistame.

Ma ei tea kuidas teiega on, aga mind ajab nii närvi see kui inimestel on kõik ja nad ikka vinguvad, hea kodu, pere,sõbrad kõik on hea ja leidakse ikka põhjusi vingumiseks.
Mis peaks tegema need kellel pole sedagi?
Aga samas kes olen mina siin ütlema, endal on ka kõik olemas millest üks inimene võiks unistada, aga ikka on mu sees see üks suur tühi koht, mida pole siiamaani veel keegi täitnud, sealt on käidud läbi, haiget tehtud aga keegi pole olnud kunagi piisavalt vapper, et sinna jääda.
Tuleb oodata ja loota, soovida jälle nagu alati. Tundub, et miski ei muutu.

Homme saab kool läbi ja hakkab see imeline, kõikelubav suve vaheaeg, mille nimel pingutatakse need 4 pikka veerandit, kõik selle 3 kuu nimel.
Tuleb loota, et see kõik seda väärt.
AGa praegu ma keskendun sellele mis on praegu ja siin, homne ootab veel...

Üksi?!

See on minu esimene blog siis, proovin ka selle ära...
Maailmas kus on väga palju inimesi, on naljakalt palju üksikuid inimesi. Ja siis me küsime: Mis teeb inimesest üksiku inimese? Kuidas ma tean kas inimene on üksik? Kas ma olen üksik?
Üksik inimene on jällegi nii üldine mõiste, üksik võib olla seltskonnas, kuid sina tunned et sa lihtsalt ei kuulu sinna ja oled üksikum kui üksi olles.
Kuid on inimesi kellel ei ole lihtsalt kedagi, pole kedagi kelle poole pöörduda, pole kunagi kedagi nendejaoks olemas...
Üksikuid inimesi tunneb tegelikult üpris hästi ära, kindlasti olete näinud tänaval neid inimesi, kes jälgivad mõne paari iga liigutust endil silmis selline pilk, et nad annaks kõik, et ise 1 neist olla...
aga samas, seda ei pea aint üksik inimene soovima, seda tahavad rohkemad inimesed...kedagi keda hoida ja kellega olla, aga see selleks.
Aga need üksikud inimesed, nemad...nemad vaatavad seda kui üks inimene on olemas teise jaoks, või kuidas üks suudab teist naeratama panna sellise imetleva ja imestunud pilguga.
Kindlasti on meil kõigil elus hetki kui me mõtleme, kas ma olen üksik, kuidas minul kedagi pole.
Alles ükspäev ma tulin sõpradega õuest, enne kui ma lahkudes nurgataha keerama hakkasin vaatasin ma korra veel tagasi, kuid kõik olid juba ära läinud, kedagi polnud seal. See pani mind mõtlema, et kas ma olen kah üksi, kas see jääbgi alati nii olema, et kui ma vaaatan tagasi pole seal kedagi...
Ma lihtsalt tahaks kindlat tunnet, et kui keegi tleb, siis ta jääb ja ma saaks ennast ta kätte jäägitult unustada, kuigi ma olen õpinud, et asjad võivad muutuda hetkega ja ootamatult sind tabada, kuid siiski ma usun, et miski on jääv, ja midagi on ikka millele toetuda...isegi kui sa oled üksi.