Lihtsalt lõigata keegi oma elust välja, kuidas seda teha? Kuidas sa jätad midagi milleta sa pole nagu varem elanud...Ma tean, et elu läheb edasi ka ilma sinuta ja et ma saan ka nii elada...Aga see on nii keeruline, kui mul midagi juhtub ja ma tahan sinuga rääkida, kui ma sind näen siis ma tahaks sind kallistada. Ma igatsen sind ja ma tahaks seda sulle öelda, ma ootan et sa mulle võibolla helistaks ja ütleks, et sa igatsed mind kah, et sa tahad seda parandada ja muuta. Aga mis mõte on sõnadel mis pole siirad... Need teevad ainult rohkem haiget. Aeg ajalt ma kuulen jälle midagi, kuidas sul läheb või kus sa käisid ja mis juthus. Ma tahaks küsida sult niii palju ja rääkida mis minul on juhtunud, kuidas ma olen õnnelik, või kuidas ma jälle millegi lolliga hakkama sain. Aga kuidas sa seda teed, kui sa enam pole mu elus? Ma tean, et mingil tasemel on see minujaoks parem ja nüüd ei saa sa mulle enam haiget teha. Aga kui see kõik on selle nimel, et sa mulle enam valetada ei saaks ja mulle haiget teha ja kõik vaid väidetavalt minu kasuks... Miks see siiis niii väga haiget teeb ja tundub nii vale otsusena? Ma arvan, et üksosa minust lootis, et sa võitled minu nimel ja ei lase mul lihtsalt sinust lahti lasta. Annad mulle põhjuse miks jääda... Aga ei...
Nii, et ma kirjutan seda siia, et jätta sinuga hüvasti. Sa oled mulle kohutavalt kallis ja ükskõik mis armastan ma sind igaljuhul ja ära unustada sind on vist võimatu. See, et meie teed siin elus lahku läksid ei tähenda et me veel kunagi ei näe... Loodetavasti tuleb päev, kui sa tunned minust puudust, helistad mulle ja me saame selle korda...