Täiesti uskumatu kui palju sa mulle korda lähed, miks on et kõik asjad mis on sinuga seotud on minul igasuguse kontrolli alt väljas. Alati liiga kaugele, liiga palju ja teinekord liiga hilja.
Ma lihtsalt tahaks, et ükskord selle ajajooksul kui me üksteist tundnud oleme, oleks asjad kontrolli all, et ei oleks koguaeg midagi meie peakohal mis ei peaks seal olema, mis ei ole õige ja me teame seda, kuid kõigest olenemata teeme me seda uuesti ja uuesti. Silma pilgutamata, hiljem sellest rääkimata, nagu see oleks nii rohkem tavaline, nii loomulik.
Noh samas, kas ma tõesti imestan. Sest sinuga koos olla, see on minujaoks nii loomulik, nagu ta peakski nii olema.
Teinekord mul küll tundub, et sa ei hooli ja et võibolla tõesti ei muudaks see sinu jaoks väga midagi kui mind poleks, kuid mulle meeldib mõelda, et sa hoolid minust samapalju kui mina sinust.
Kui ma pean vastama küsimusele mis sa mulle oled, ei oska ma sellele ausalt vastata... Sa oled mu sõber, parimsõber kuid miski sinujuures...Oled sa mulle nagu vend? ma ei tea, sellist tunnet nagu sina minus tekitad ma pole seda kunagi varem tundunud ja seda ei suuda luua keegi teine, nagu kõik oleks hästi, nagu see on täpselt see koht kus ma olema pean ja see on ükskoht kus ma tahan olla, sinuga rääkides, ma tean et ma saan sind usaldada ma tean et sa oled alati olemas olgu see vaid 1 kallistus või sinu kinnitav pilk et kõik saab korda ja ma usun sind.
Mõelda oma maailma ilma sinuta ma ei oska ja ei taha, sest see teeks mulle lihtsalt haiget.
Ja ma loodan, et ma ei pea kogema seda kunagi ilma sinuta, olgu see siis kasvõi et me näeks kuus korra räägis nädalas paar korda, kui palju tahes, misiganes kujul, ma loodan et sa oled alati minu elus, sest sa oled 1 asi mis mu elus on tõesti aus ja õige.