Sina.

Sina vist mind ei tea, aga mina tahaks küll sind teada. Ma olen juba pikemat aega mõelnud millised oleks asjad, kui sa märkaks mind nagu mina märkan sind.
Kui sa ei näe muud kui sõpra, siis hea, ma tahan olla su sõber, ma tahan olla olemas sinujaoks, ma tahan ajada sind naerma, ma tahan olla su elus.
Kui sa näed mind rohkemana veel parem, sest ma tahaks et me oleks üksteise omad, ma tahan et me oleks olemas üksteise jaoks ja, et sa ajaks mind naerma, ja et me oleksgi üksteise elud.
Esimest korda tegelikult välja öelda, et ma vajan sind on imelik... Ma olen ikka mõelnud, et ma saan sinuta hakkama ja kui ma tõsiselt kaua seda mõtlen ja usun, siis nii ta ongi.
Aga sa lihtsalt, paned mind särama...ise sa seda ei tea aga ma tunnen seda, igakord kui sa minust mööda käid, see suur soojus mis mu seest läbi käib.
Kuidas mu süda hakkab kiiremini tuksuma kui sa minu poole liigud, kuidas igakord kui sa mööda lähed, teen ma midagi lolli, vaid et sa mind märkaks, pärast ise põen seda päevi...
Ma ootan ja kardan päeva kui me ükskord tegelikult räägime, kui sa kõnnid mu juurde, sinule loomulikul kindlal kuid kahtleval sammul, me ei räägi midagi tähtsat, vaid tühitähist, sest minu sõnad on takerdunud sinu taha...sinu silmadesse...Sinna hetke kui ma nägin sind enda poole tulemas...
Veel päevi, nädalaid hiljem mõtlen ma sellele vestlusele, sellele liht labasele, mitte midagi ütlevale vestlusele. Lihtsalt mõte sellest, et sa märkasid mind ja võtisd aega minu jaoks tundub sellel hetkel nii uskumatu....
Ma tean, et homme on see tunne kadunud, ja kõik jätkub samamoodi, aga see ei tee mind kurvaks. See kord teeb see mind rõõmsaks, sest mõte lihtsalt, et kui juba präegu juhtus midagi mida ma ei uskunud et kunag juhtub, paneb mind teadma, et....kõik ikkagi saab korda ja et tegelikut....kõik on siiski võimalik.

Muutus?

Muutused...iseenesest peaks need ju head asjad olema, eks? Ma ei saa öelda, et mul oleks midagi muutuste vastu, vahest on muutus just see mida me vajame, kuid mis siis saab kui need muutused hakkavad meile haiget tegema ? Kui need asjad on nii head ja me ei taha, et need muutuks, kuid me ei suuda hoida, seda kõike enda kontrolliall, me enam ei suuda takistada, seda...muutumast.
Mul on hetkel, täpselt selline tunne, nagu ma olen kaotamas midagi niii head muutuse kätte, aja liikumisse, elude erinevasse rütmi. Ja see teeb mulle nii haiget, mul on tunne nagu keegi rebiks mind katki tükk tüki haaval, ma ei taha öelda, et see mulle haiget teeb. Kuid ma ei saa parata, tundmast seda hirmu...et homme seda kõike enam pole, et kõik need mälestused ja kõik see oli mõeldud ainult kustumiseks ja muutumiseks. Me püüame, teha kõik et seda hoida ja seda tunnet tagasi saada, ainult kas või natukeseks, me teame, et see on pimesi kõndimine. Umbes nagu armastus...tegelikult ongi see ju armastus, me siseneme sinna mõtlematult, enne kui me märkame on meil midagi nii head, me ei hinda seda võibolla nii palju kui me peaks, sest me ei mõtle, et seda ei pruugi enam ükspäev olla. Siis hakkame me tundma, et me hakkame, teda kaotama, enne kui midagi on jõudnud juhtuda, on meil niii palju hirme...hirme igapäeva ees, sest me teame et igapäeva, iga seknudiga võib midagi muutuda.
Alati ei pruugi me teda kaotada, me teame et me jääme ta ellu, aga me ei ole kunagi enam tema esimene valik, tema kõik, tema see kelle nimel ta jätaks kõik muu ja valiks igakell sinu, kuigi tema jääb alatiseks sinu jaoks selliseks. Mis meil siis teha? Loobuda? Hoida kinni asjast mida enam ei olegi? Meil ei jää muud üle, kui minna eluga kaasa, ükslkõik kui valus see ei oleks...ja olgem ausad, enamasti teeb selline asi VÄGA haiget. Tuleb lihtsalt loota, et ükspäev tuleb välja, et see kõik oli millegi hoopis suurema nimel ja sellest tuleb veel midagi väga head...ükskõik kui halb ta ka hetkel ei tundu.