Muutus?

Muutused...iseenesest peaks need ju head asjad olema, eks? Ma ei saa öelda, et mul oleks midagi muutuste vastu, vahest on muutus just see mida me vajame, kuid mis siis saab kui need muutused hakkavad meile haiget tegema ? Kui need asjad on nii head ja me ei taha, et need muutuks, kuid me ei suuda hoida, seda kõike enda kontrolliall, me enam ei suuda takistada, seda...muutumast.
Mul on hetkel, täpselt selline tunne, nagu ma olen kaotamas midagi niii head muutuse kätte, aja liikumisse, elude erinevasse rütmi. Ja see teeb mulle nii haiget, mul on tunne nagu keegi rebiks mind katki tükk tüki haaval, ma ei taha öelda, et see mulle haiget teeb. Kuid ma ei saa parata, tundmast seda hirmu...et homme seda kõike enam pole, et kõik need mälestused ja kõik see oli mõeldud ainult kustumiseks ja muutumiseks. Me püüame, teha kõik et seda hoida ja seda tunnet tagasi saada, ainult kas või natukeseks, me teame, et see on pimesi kõndimine. Umbes nagu armastus...tegelikult ongi see ju armastus, me siseneme sinna mõtlematult, enne kui me märkame on meil midagi nii head, me ei hinda seda võibolla nii palju kui me peaks, sest me ei mõtle, et seda ei pruugi enam ükspäev olla. Siis hakkame me tundma, et me hakkame, teda kaotama, enne kui midagi on jõudnud juhtuda, on meil niii palju hirme...hirme igapäeva ees, sest me teame et igapäeva, iga seknudiga võib midagi muutuda.
Alati ei pruugi me teda kaotada, me teame et me jääme ta ellu, aga me ei ole kunagi enam tema esimene valik, tema kõik, tema see kelle nimel ta jätaks kõik muu ja valiks igakell sinu, kuigi tema jääb alatiseks sinu jaoks selliseks. Mis meil siis teha? Loobuda? Hoida kinni asjast mida enam ei olegi? Meil ei jää muud üle, kui minna eluga kaasa, ükslkõik kui valus see ei oleks...ja olgem ausad, enamasti teeb selline asi VÄGA haiget. Tuleb lihtsalt loota, et ükspäev tuleb välja, et see kõik oli millegi hoopis suurema nimel ja sellest tuleb veel midagi väga head...ükskõik kui halb ta ka hetkel ei tundu.