Miks?

Miks on inimestel arvamus nagu nad peaks kõike teadma? Miks me proovime kõike mõista? Miks on elu kergemad otsused nii keerulised?
Inimestel on kalduvus pista oma nina teiste asjadesse, asjadesse mis pole nende mõista...
Siis nad kuulevad sellest nii poolt, räägivad sellest kellegile, tee peal läheb veel kaduma pool ja lõpuks tuleb jutt mis pole tõsi.
Nii saab lihtsalt sõpradest kellegi silmas paar, nii kuuleb sinu parimsõbranna midagi mis teid ajab tülli ja kuna keegi vannub, et tema otse sinu käest kuulis seda, ei vaevu sinu sõbranna isegi sind kuulama...
Ometi teie teate, et te olete ainult sõbrad, aga kuna kõik teised räägivad muud ja teie käitude nagu midagi rohkemat, aga teie näete nii oma sõprust ei vavu mitte keegi teid uskuma.
Mingi aeg te mõtlete siis, et mind ei huvita, mõelgu mis tahavad, me oleme ainult sõbrad...kuni hakkavad teie parimad sõbrad kah seda rääkima... see on hetk kus on teie piir.
Te lihtsalt purskate, räägite välja kõik mis te olete hoidnud nii kaua enda sees ja siis su sõber mõistab seda valesti, ja juhtub asi, mida ei saa enam keegi mõista...

Ikka aegajalt me räägime oma sõbrannadega, et miks poisid teevad nii ja naa, ja räägime poistega ja nemad ütlevad imestunult, et meie ei saa aru, siis mis tunne neil on...
Jah ma tunnistan, me tüdrukud oleme kohutavalt keerulised, ma ei tea mis teistega on aga paljudel hetkedel ei mõista kah mina end...
Kuid mulle meeldib mõelda, et võibolla tõesti ei mõista ma paljut, aga kui ma mõistaks kas ma ei mõtleks siis kõike üle?
Tähtsaim on mmõista vaid seda, kes sa ise oled, kust sa tuled ja kas sul on tee kuhu edasi minna...

Otsused...kerget otsust vist ei olegi, kui nii mõelda...juba raske otsus see kas öelda midagi või ei kas teha midagi või ei...
Meie kõigi elus on teha niii palju otsuseid ja pooled neist võivad osutuda valeks, aga mis me siis teeme?
Anname alla? Ümber me enam ju otsustada ei saa...
Ainus mis me teha saame on parandada enda otsust ja alles siis me näeme kui palju see haiget teeb ja kas ta üldse teeb...
Kui rääkida minust, siis ma kardan otsuseid, aga ma teen neid, tihti peale on nad valed ja siis ma kahetsen neid juba järgmisel päeval, kuid siis ma ütlen seda sama asja uuesti lihtsalt teises vormis ja ma teen seda üha uuesti ja uuesti ja nüüd olen ma siis lõpuks mõtlema hakanud, et võibolla ei olegi see siis vale otsus, vale on lihtsalt koguaeg seda kahetseda, ainult sellepärast, et ma kardan , et see rikub või lõhub midagi...

Ja mis siis nüüd...?

Kas te usute tingimuseta armastusse? Miks meil tekib tahe muuta inimesi kes on meie lähedal? Kuidas saab tulla alati kõik mulle tagasi? Ja mis siis nüüd...?
Tingimuseta armastus... kas selline asi tegelikult üldse on olemas? Sest igakord kui me armastame tahame me midagi vastu, olgu see kasvõi see, et teine inimene sind armastaks...
Selline armastus nagu on multikates, nagu puhh ja notsu, nad on parimad sõbrad nad on üksteise jaoks lihtsalt maailm...
Puhh ei nõua notuslt midagi mida ta anda ei saa ja notsu ei nõua ka puhhilt, nad armastavad üksteist nii nagu nad on...Miks me siis ei saa?
Paratamatult tahame me muuta endale kalleid inimesi, ise mõeldes, aga see ju on nende enda pärast...

Ma tean ka ise, et ma teinekord võin tunduda oma sõprade jaoks tüütu ja õiendav aga tgelikult kõik mis ma algselt ütlen on minupoolt nende pärast, vahest nad mõistavad seda, teinekord mitte.
Ma ei tea kuidas teiega on aga minu meelest see sarnaneb suitsetamisele, sa ei taha seda teha, kuskil alateadvuses sa tead et see ei tee sulle ega teistele teglikult head aga sa teed seda ikka mõeldes ma ainult ühekorra, selle ühe asja, ma saan lõpetada igahtk, kuni sa äkki oled selles kohas et sa ei suuda lõpetada, see on tunne mille sa pead täitma... Ja kui sa seda täitma hakkad, peletad sa endast eemale aina rohkem inimesi, keda sa peaksid hoidma aina lähemale...

Ja siis tuleb see hetk, et kõik mis sa oled teinud tuleb sulle ringiga tagasi, inimesed hakkavad sind muutma, neile ei meeldi see kelleks sa oled läinud selle ajajooksul kui sa kõiki muudad, ja sa avastad, et see tunne ei ole hea, kui inimestele ei meeldi peaaegu miski sinu juures ja siis hakkas sina mõtlema, et kas ma tahan olla sõber inimestega kellele ma meeldin nii nagu ma ei ole, parem olen nendega kes võtavad mind nii nagu ma olen...iga mu veidruse ja veaga...

Meie elus on nii palju hetki kui millegi hea lõpetab võibolla ainult üks valesti öeldud lause, teinekord valesti tehtud tegu aga ometi asja mida sa oled teinud sa tagasi võtta ei saa.
Siis sa oled kuskil täiesti üksi, kõnnid ja mõtled, et sa kahetsed neid asju aga siis sa mõtled, et sa ütlesid ainult seda mis ongi ja miks sa peaks kahetsema tõde?