SIna...

Kas teil on olnud keegi, keda te tahaks, aga te tunnete, et see ei oleks õige? Mis siis saab kui tema sind kah tahab? Kas teie peaks olema kurvad ja loobuma temast ainult sellepärast, et keegi ütlleb nii? Kas ta oli viga?
Ma usun, et meil kõigil on elus üks inimene, kellega on meil selline tunne, et oleks vale temast hoolida...et see ppoleks aus võibolla kellegi suhtes, kui te langete sinna, aina sügavamale, teil pole selle üle enam kontrolli.Te tahaks, et see oleks õige, aga te ei tunne seda kunagi...

Ja, siis ainuke viis kuidas sa teda endast kaugemale saad, on korrutada endale, et tema ei tunne nii, kuid ühel päeval ta teatab, et ta tahaks sind näha ja igatseb sind, te saate kokku, teil on tore aeg koos, järgnevad päevad sa ei suuda muule mõelda, kuid igakord kui sa seda teed, tunned sa süüd, kellegile haiget tegemises...sa pole kindel kuidas ja kas, aga sa tunned seda, tekkivad saladused, ja puntrad, mida ei suuda lõpuks ka aeg lahti teha...
Te hakkate otsima, vabadusi, et temaga mitte suhelda kuid samalajal tootevälja endale põhjuseid, et miks te ei peaksgi lõpetama...

Ja siis sa ei tea kas sa jõuad sellega kuskile, nii sa seisad seal ääretus pimeduses, valgus paistmas rohkem kui kahest otsast, sa tead et sa ei jaksa käialäbi kõiki teid, kuid sa ei julge valida ka ühte, sest sa kardad...saada haiget, või teha haiget. Nii, et sa otsustad, kas sa räägid tõtt või lähed kaasa valega mille sa endale loonud oled...
Ainult sellepärast, et keegi ütles, et sa ei tohiks, seda uskuda...

Ja vahest, ei saa te kunagi teada, mis seal oleks olnud...kas sealt oleks midagi tulnud, võibolla, te päästsite ennast veast, kuid võibolla, oleks see olnud midagi, mis oleks teinud teid väga õnnelikuks...
Ja tema ei saa kunagi teada, sest tema jaoks oli teist hoolimine viga...
Nii, et tegelikult, kui me ei proovi riskida, jääme me kobama pimedas nii kaua kkui me leiame selle mille me kunagi ära viskasime...

Usaldus...

Mis on usaldus? Kust ma tean keda usaldada? Mis siis saab kui inimene keda sa tõesti arvasid, et saab usaldada, sulle selja keerab ja seda kõike sinu vastu kasutab?
Usaldus on selline naljakas asi, keegi ei tea täpselt kuidas ta tuli, kuidas ta kahe inimese vahel tekkib ja kunagi ei saa me teada millal ta kaob...
Usaldust on kaotada kerge aga tagasivõita raske...sest keegi ei taha usaldada inimest, kes sulle juba ühekorra noaselgalöönud on, või mänginud petlikult kedagi, keda ta pole, tekitades sinus turva tunde, et sa saad teda usaldada...

Ma ei tea kuidas teiega on, aga minu elus ei ole tegelikult palju inimesi keda ma täielikult usaldada saan, ainult 1-2, ja parem ongi, sest teada asi, kui sa heatahtlikult usaldad paljusi, mõeldes, et miks ta peaks mind reetma...reedab keegi neist sind niikui nii, see ei pruugi olla suur asi, võibolla sa ütlesid midagi sõbra uue pusa, soengu võiükskõik mille...tema räägib selle edasi...muudab võibolla paar sõna ja sellest võib tulla juba selline jama, et ise kah ette ei kujuta...
Ja pealegi kui sa nii räägid igale inimesele keda usaldad ja neid on palju, nimetatakse teid lihtsalt klatsijaks.
Aga kui sa leiad selle ühe inimese keda sa saad tõsiselt usaldada, ükskõõik mis sa ei ütleks, sa tead et see jääb ainult tema teada, see on inimene keda sa tahad oma tõeliseks sõbraks kutsuda...

Kuid on ka inimesi, keda sa tõesti arvasid et sa saad usaldada, kuid ühel päeval lähete te tülli ja ta räägib kõik edasi mis sa talle usaldasid, ainult et tema selle tüli valguses parem välja näeks, ükskõik kui süüdi ta selles oli...sest keegi ei usu ju inimest kes su kohta midagi halvasti su seljataga ütles...
Kuid on ka inimesi, kes lihtsalt räägivad kohe kõik edasi mis kuulnud, nad ei vaja isegi vabandust selleks...nad ei tunne, et nad peaks ennast õigustama selle juures...Misseal ikka, mina oleks usaldanud sulle oma elu, sina ei suutnud isegi väikesest lausest kinni hoida...
Hiljem lisades vabandust ma ju ei teadnud...Mida? Et ma sind usaldasin?