Kas teil on olnud kunagi selline hetk, et te soovite, et see ei lõpeks? Kas te olete mõni neist kes jookseb läbi elu, märkamata kõiki neid hetki mis on nii imelised? Kas te tahaks vahest keerata aega tagasi, et muuta mõnda hetke? Kas teie elu on muutunud hetkega? Ma arvan, et iga inimene vajaks oma ellu hetke mis muudaks ka kõige pimedamad hetked säravaks, ja kui mitte seda siis vähemalt helgemaks...
Kuid paljudel on see hetk?
Ja olen kindel, et need kellel on see, igatsevad seda hetke tagasi.
Hetk mis on imeline, ennast unustama panev ja sellel hetkel tundub, et kõik siin maailmas on hästi ja sellel hetkel ei saa keegi sulle haiget teha. Aga nagu ütleb ka sõna hetk, pole see igavene, hetked mööduvad ja kiiremini kui me arvame, kui me loodame ja kui me oodata oskame...
Me teame seda, aga siiski kui see hetk on...ei taha me, et see lõpeks
See kõik mis sellel ajal...hetkel toimub on nii geniaalne, et sa ei suuda uskuda kui see lõpeb sa tahaks seda uuesti kogeda, kuid igakkord kui sa prrovid sa lihtalt lõpetad kkukumisega.

Alles hiljuti käisin ma sõbrannadega linnas, see ei olnud selline linnas käimine, et shoppame ja oleme kuskil kaubanduskeskuses väga ägedad.
Vaid me kõndisime mööda vanalinna, me vaatasime maju, istusime, vaatasime linna...mõted mis sellel hetkel peast läbikäisid, neid oli nii palju, nad olid niii erinevad .
Mõelda vaid mis seal tänavatel on olnud aastaid tagasi, mis sõjad on sellest linnast ülekäinud...kõik mõted omamoodi.
Aga kui sa vaatad seda linna...mis nüüd jäänud on merd silmapiiril ja päikest loojumast, inimene kes seda hetke ei naduiks, ei märkaks tema...kui sa rutad läbielu ilma, et sa naudiks ühtegi hetke mida sa läbi elad, mis elu see oleks...
Öeldakse kui sa sured mööduvad su elu parimad hetked su silma eest, me ei tea kui tõsi see on aga kas tõesti...kui on, siis ei näeks sa midagi? Ja mina ei tahaks kahetseda kogu elu mida ma eland olen, ainult sellepärast et ma ei märganud seda...

Kuid teinekord on jälle nii, et mõni hetk teed sa midagi...halba, rikud mõne sõpruse kellegiga, ütled midagi mida keegi kuulma poleks pidand, lihtsalt keerad midagi kokku, või rikud imelise hetke millegi väga kohatuga...
Ja mis siis?
Tegelikult sa võiksid soovida, et sa saaks seda muuta, aga see hetk jääb, see ei kao, sa saad luua küll uue hetke, et seda parandada...aga muuta seda sa ei saa.

Mõnikord võib teie elu muutuda hetkega kuid seda tagasi saada...
Selleks võib minna kauem, võibolla minuteid
võibolla tunde
võibolla päevi
ja nii edasi aga võib ka olla, et te ei saa seda enam korda.
Te tõstate küll pea püsti, kuid te ei toibu sellest, kui mitte niipea siis kunagi...

Tõeline?!

Kas teil on kunagi nii olnud, et te ütlete asju, mida te pärast soovite, et te poleks öelnud? Kas teil on olnud kunagi keegi, kellest te hoolite kuid tihti mõtlete et oleks parem nii talle kui sulle kui te sõbrad poleks?
Mul on nii tihti nii, et ma ütlen kellegile midagi ja pärast ma mõtlen endaaette: No miks ma ütlesin seda talle?
Mitte, et need asjad mis ma ütlen mingid lollid oleks, vaid vastupidi nad on liiga tõsised...ja liialt ausad.
Võtame näiteks. mul on üks sõber, ma tahaks talle rääkida nii paljust aga ma ei julge...asi pole selles et ma ei usalda teda vaid, ma kardan, et ta ei mõistaks neid...
On asju nt minu juures mida ma hukka mõistan ja millest ma tahaks rääkida aga ma ei suuda...ma ei julge.
Ja on asju mida ma räägin aga ta nagu ei kuule või ei taha kuulda.

See on nagu vihmase ilmaga vihmavarju all olemine, vihma sajab aga sina jääd kuivaks. Keegi ei julge seda kinni ka panna, sest keegi ei taha märjaks kah saada...

Vahest on mul mõne sõbraga tunne, et issand nende elu oleks poole mugavam ja parem vist kui mind seal ei oleks.
Ma ei taha neist mingi hinna eest ilma jääda aga ma tahaks neid päästa... enda käest.
Ma tean, et ma olen tinekord natuke üle emotsionaalne ja ma pole alati heas tujus, ma solvun nõmedate asjade peale, kuid nad millegi pärast elavad selle üle.
Ma nii tahaks otse ühelt inimeselt küsida, kas sa tahad mu sõber olla ja kui ta kahtleb, ma valetaks ja ütleks, et mina tema oma ei taha, ainult sellepärast, et teda sellest...minust päästa.
Nii, et mina olen mõelnud üpris tihti, et tema elu oleks minuta kas parem...aga kergem.
Nii, et niimodi ei saa me kunagi teada kas see kõik mis meil on...meie ja meie õnnelikud sõbrad, on päris nagu paistab piltidel või kukume me vaikselt illusioonide maailmast reaalsusesse.

Kas...?

Kas teil on olnud kunagi keegi, kelleta te olla ei saa? Kas see keegi pole teid tahtnud? Kas teil on olemas inimene kes jääb?
Ma olen niii palju kuulnud kui keegi ütleb, ilma temata ma elada ei saa. Siis ma olen hakanud mõtlema kelleta mina elada ei saaks...
On inimesi keda ei suuda siin ilmas kunagi asendada, kes jäävad igaveseks südamesse, aga ma arvan, et enne kui sellist lauset öelda peaks tõsiselt mõtlema...Kui ta kaoks, mis mulle jääks, kas jääks tühjus soov saada tema juurde, misiganes see võtaks, sa oled oodanud juba:
minuteid

tunde

päevi

nädalaid

kuid
kuid see tunne pole ikka kadunud, ta on seal samaselgelt kui enne.
SIis sa saad öelda, ma ei suuda ilma temata elada, aga kui sul on lihtsalt, ta on läinud, eii.
Nutad natuke, kuid su elus on veel selliseid inimesi, siis sul pole mingit õigust nii öelda...
Nagu ütleb ka vanasõna: Mõtle, enne kui ütled.

Kuid kõige hullem kui on inimene, kellest sa niii väga hoolid ja tema aina tõukab sind endast eemale...
Sa üritad saada talle lähedale, sa üritad talle näidata, et sind saab usaldada, sa teed kõik, et näidata, et sa tahad aidata, sa ainult tahad teda...
Kuid ta ei anna sulle võimalust, talle meeldib kui sa olemas oled, kuid tundub, et midagi ei muutuks temajaoks kui sind tema elus ei oleks.

Meil kõigil on sõpru ja sõbrannasid, kes on kallid ja lähedased...kes on olemas tavaliselt.
Kuid vähestel on vedanud selle ühega, kes tuleb sinuga läbi kõigest, ükskõik mis sa ütled või teed, või mis tema ütleb või teeb, te annate üksteisele selle andeks, sest te ei näe enda elu tervikuna, kui teda ei ole...
Mina olen üks nendest vähestest kellel nii vedand on, mul on see inimene. Ja tema kohta ma võin ausalt ja tõeliselt öelda: ma ei kujutaks oma elu ilma temata ette.
Mul on küll teisi väga häid sõbrannasi, kes mulle ka kohutavalt kallid on, kuid tema...
Seda mis tema mulle tähendab, ei anna sõnadesse panna.
Ma lihtsalt tean, et tema on see 1 kes tleb alati tagasi, isegi kui kõik teised läinud on...

Saladused.

Kas te olete kunagi teadnud midagi sellist mida te tahaks aga ei saa kellegile öelda? Kas on olnud kkunagi midagi, mida te tunnete, et te peaks teadma? Kas te olete kunagi midagi tundnud, midagi mille suhtes te ei saa midagi ettevõtta?
Kas te olete mõelnud kuhu te lõpuks jõudnud olete?
Mõni aeg tagasi, teadsin ma midagi, mis oleks muutnud palju, aga ma olin luband, et ei räägi sellest kellegile. Nii, seisis mu ees inimene kes mõtiskles, maadles oma elu raskema küsimusega. Mina teadsin vastust, aga ma ei saanud öelda.
Ja siis on inimesed, kes ei saa lihtsamagi asjaga hakkama, enne kui sa neile ütled seda.
Nad teevad parem asju mida ei tasuks teha, asju mis teevad inimetsele haiget ja ainult sellepärast, et teisiti oleks liiga raske.
Kus on loogika siin?

Aasta tagasi juhtus minuga midagi, mis muutis mind, palju.
See jättis minusse jälje...nii sügava, et sealt võiks sõrmega läbi torgata.
Pärast, seda ongi tekind minus, nii sügav ebakindlus, ma ei luba endal langeda millegisse unustavalt, ma ei luba endal tingimusteta kedagi armastada, sest ma kardan, et nad kaovad niii sama lihtsalt, lahkuvad, nagu mind poleks olnudgi.
Lahkudes jätavad mind, mul ei jää muud teha kui loota, et keegi mind püsti aitab, selle asemel, et mind hakata ringi raputama.

Alati kui midagi halba juhtub, tuleb mingi tüli, juhtub mõni õnnetus, on mul sellised emotsioonide segadus, ma olen vihane, kurb, ma tahan näidata näpudega, kuid alati lõpeb see ühte moodi, näpp langeb alati minu peale...
Ma hakkan ennast süüdistama asjades, mida ma vahest ei saanud teada.
Aga iga tegu vajab süüdlast, keda süüdistada.

Lihtsalt mõeldes tagasi sinna kust ma alustassin, ma ei arvand, et ma jõuan just siia, ja just sellisena, natuke räsituna, haavatavana kuid samas õnnelikult.
See pole küll,see mida ma lootsin ja tahtsin, kuid see on parim mis präegu olla saab.
On inimesi keda ma tahaks usaldada, aga ma ei saa, ma ei julge...
Ja on inimesi, keda ma usaldan, ise seda kahetsedes.
Ma lihtsalt ei elaks üle, kui keegi mu ümbert kaoks...mis minsut siis järel oleks?
Nimetame selle küünla efektiks, keegi mingi ajatagant, paneb mind põlema, ma sulan, saan põltata ja siis tleb keegi...keegi kes kustutab leegi, kes teeb asja paremaks.
Kuid sa ei saa kunagi teada, kas see läbi, enne kui see on täiesti läbi, kuid keegi ei taha olla täiesti üksi...

Kes jääb?

Kas, te päästaks oma sõbra, kui tema seda ei taha? Kes päästab teid kui teie olete päästnud tema? Kas te olete kunagi mõelnud, mis siis saab kui teda, või teid enam pole?
Alles hiljuti, tahtsi mu sõber minna, halvas seisundis rolleriga sõitma, aga ma võtsin talt võtmed ära..
Ta karjus mu peale, ta sõimas mind nimedega, mida ma ei uskunud kunagi tema suust kuulda, kuid ma elasin selle üle, sest kes teab mis oleks juhtunud kui ma oleks tal lastnud selle rolleriga sõita.
Teised aga ütlesid las sõõidab, õpibgi nii...Aga kas tõesti pole paremat viisi õpida, kui lasta enda sõbral end vigaseks sõita?
Mina usun, et on...

Kuid nüüd olen ma temaga vist tülis, aga see on väike hind maksta selle eest, et tema on elus ja turvalselt seal kus ta olema peab.
Nüüd jääb aint küsimus, mis mina siis teen, tema on õnnelik...Aga mina?
Mina pean kannatama tema viha. Kannatama kuidas mulle kallis inimene lihtsalt ei salli mind sellepärast, et temast hoolin, ta peaks olema vihane kui ma oleks lastnud tal minna, kui mina olin sellises seisus, ei lasknud tema kah mind kuhugi, nii , et ma võlgnesin selle talle.
Nii, et kes siis päästab mind?

Ma ei tea kuidas teiega on, aga aegajalt käib minul peast mõte läbi: Kas see maailm oleks teistsugune kui mind poleks? Kas midagi muutuks kui mind enam poleks? Mis ma teeks kui keegi teine mu elust kaoks?
Sellele järeldusele olen ma ammu juba jõudnud, et kui peaks olema valik kas mina või mõni mu sõber, oleks eelis alati mu sõbral.
Ei teagi miks, ennast selliste küsimustega vaevan aga, elu on õpetand, et inimesed...inimesed kellest sa kohutavalt hoolid, võivad ootamatult, kaduda...igaveseks.
Ja siis jääb sulle see tühjus, mis kajab küsimustest, Miks? Kuidas? Ja siis sa istud seal, ning mõtled, äkki ma oleks saand midagi teha, ma ju teatsin et...
Möödub tund
päev,
nädal
kuu
aasta
ja sa leiad ennast ikka, sealtsamast, küsimas neid samuküsimusi igapäev, uuesti ja uuesti,kuid kunagi ei saa sa vastuseid, inimesed ütlevad sulle, et sa edasi liiguks, sa teed näo nagu sa oleks seda teinud, kuid salamisi, kõlavad su peas ikka need samad küsimused...

Tema või mina?

Kas teil on kah nii olnud, et keegi kes teile meelidb, et talle meelidb hoopis mõni su parim sõbranna? Kas te olete end kunagi tundnud, et olete madalamal kui teised?
Mina igastahes olen, alati on keegi parem kui mina, keegi ilusam kui mina, lõbusam, jutukam, naljakam...
Kui nii edasi läheb, siis millal mina see parim olen, see ilusaim, lõbusaim jne.
Mul on sõbranna, väga vahva iseenesest ja temaga on hea rääkida aga salamisi teeb ta mulle haiget, seda ise teadmata, see pole isegi tema süü. Lihtsalt on või noh oli ükspoiss kes mulle nii väga meeldis, ikka väga tõsiselt. Kuid selgus pisitõde, talle meeldib mu üks parim sõbranna.
Mis mul siis üle jäi? Teha nägu, et kõik okei, nagu kõik oleks sama nagu enne, ma kinnitasin niikaua kõigile, et ta ei meeldi mulle kuni ma seda ise uskusin.

Nüüd...nüüd ma kuulen kuidas ta räägib temaga, nagu mina temaga, ta vaatab teda samamoodi nagu mina vaatasin teda siis kui ta mulle meeldis.
Ma enam ei tea mida arvata, võibolla siis jääbgi kõik niii. On keegi parem kui mina, mina pean kinnitama endale, et kõik on hästi ja minema edasi, nagu midagi poleks olnud, endal südames selline piin, et rebiks ta seest välja.

Aga igas elus on need kellepärast rebitakse ja need kes peavad ise rebima.
Väga vastik on kui su süda murtakse kuid veel vastikum on kellegi teise südant murda, veab sellel poisil, et ta ei tea mis ta minuga tegi, et tänu temale olen ma niii haavatud, et ma ei julge enam proovida, proovida midagi teha. Ma ei julge lasta endal kedagi uuesti, meeldima.

Kui kellegile, keegi meeldima hakkab siis nad on hullult elevil ja mõtlevad kuidas seda näidata ja omg kas ma meeldin talle ka?.
Aga minu esimene mõte...minu esimene mõte on: Jälle murtakse mu süda ja ise seda teadmata.
Ja nii ei jäägi mul muud teha kui ma ootan
ootan

ootan

ootan

Kuni see juhtub ja lõpuks väsitakse, mu pihta ei visata enam kivisi mis teevad haiget, keegi ei taha enam mu südant murda aga keegi ei taha killustatud südamega tüdrukut...

Kõik...

Kas te olete kunagi mõelnud mis oleks kui me saaks kõik mida me soovime? Kui see kõik ei oleks see mida me vajame... Või, et kui see kõik käes on mida me siis tahaks?
Kui tihti on olnud nii, et niii kaua igatsetakse midagi, soovitakse igapäev, igasoovi kord seda üht asja ja kui selle siis lõpuks kätte saab pole see selline nagu me arvasime...
Mõniaeg tagasi meeldis mu sõbranna kohutavalt ühele poisile, ta koguaeg räägib, et tahab poissi ja sellepärast ei saanud ma aru, et miks ta siis selle poisiga koos ei tahtnud olla aga kui ma hakkasin mõtlema kuidas mõni aasta tagasi meeldis mulle üks poiss ja ma avastasin, et ta pole absoluudselt selline nagu ma arvasin, ning mina temaga ei tahtnud olla, kõik rääkisid mulle kui loll ma olen, et temaga olla ei taha ja kuidas see mind vihaseks ajas.
Kuid kui temal see olukord olin mina see põhiinimene kes ütles talle koguaeg, et ta temaga kokku saaks, mul võttis mõniaeg kuni ma aru sain kuidas ma teda tundma panen, ise teades, et ta teeb sama samalajal sama mis mina paar aastat tagasi, murrab selle poisi südant.

Üldse kipume me unustama asju ja hetki kui me oleme olnud ise samas seisus.
Alles hiljuti oli kui ma enda sõbrannadega eriti läbi ei saanud ja nende silmis olin mina kõiges süüdi, ise ma sellest aru ei saanud ja see on üks raskemaid asju, kui sind süüdistatakse asjades mida sa ei mõista...
Ma polnud süütu aga ma ei tundnud end ka ainu süüdlasena.
Aga kõige kurvem oli see, et selle tüli ajal olid mu sõbrannad unustanud kõik hea, meie väljas olemised, hetked kui me oleme üksteise jaoks olnud olemas, isegi läinud mõne juurde kui nad haiged on ja nendega lihtsalt olnud...
Aga kui paha olla siis lõpuni välja, eks?

Aga mida me siis üldse tegelikult tahame? Mõnda pluusi? Poissi? SÕpra? Lihtsalt inimest kellele toetuda?
Ma arvan, et mina olen ammu juba sellest punktist läbi kui ma tean mis ma tahan, ma teadsin aga enam ei tea, nüüd tundub kuidagi võimatu, et midagi sellist juhtuks, et soovid täituks või, et elu oleks nii ilus kui me unistame.

Ma ei tea kuidas teiega on, aga mind ajab nii närvi see kui inimestel on kõik ja nad ikka vinguvad, hea kodu, pere,sõbrad kõik on hea ja leidakse ikka põhjusi vingumiseks.
Mis peaks tegema need kellel pole sedagi?
Aga samas kes olen mina siin ütlema, endal on ka kõik olemas millest üks inimene võiks unistada, aga ikka on mu sees see üks suur tühi koht, mida pole siiamaani veel keegi täitnud, sealt on käidud läbi, haiget tehtud aga keegi pole olnud kunagi piisavalt vapper, et sinna jääda.
Tuleb oodata ja loota, soovida jälle nagu alati. Tundub, et miski ei muutu.

Homme saab kool läbi ja hakkab see imeline, kõikelubav suve vaheaeg, mille nimel pingutatakse need 4 pikka veerandit, kõik selle 3 kuu nimel.
Tuleb loota, et see kõik seda väärt.
AGa praegu ma keskendun sellele mis on praegu ja siin, homne ootab veel...