Kas teil on kunagi nii olnud, et te ütlete asju, mida te pärast soovite, et te poleks öelnud? Kas teil on olnud kunagi keegi, kellest te hoolite kuid tihti mõtlete et oleks parem nii talle kui sulle kui te sõbrad poleks?
Mul on nii tihti nii, et ma ütlen kellegile midagi ja pärast ma mõtlen endaaette: No miks ma ütlesin seda talle?
Mitte, et need asjad mis ma ütlen mingid lollid oleks, vaid vastupidi nad on liiga tõsised...ja liialt ausad.
Võtame näiteks. mul on üks sõber, ma tahaks talle rääkida nii paljust aga ma ei julge...asi pole selles et ma ei usalda teda vaid, ma kardan, et ta ei mõistaks neid...
On asju nt minu juures mida ma hukka mõistan ja millest ma tahaks rääkida aga ma ei suuda...ma ei julge.
Ja on asju mida ma räägin aga ta nagu ei kuule või ei taha kuulda.
See on nagu vihmase ilmaga vihmavarju all olemine, vihma sajab aga sina jääd kuivaks. Keegi ei julge seda kinni ka panna, sest keegi ei taha märjaks kah saada...
Vahest on mul mõne sõbraga tunne, et issand nende elu oleks poole mugavam ja parem vist kui mind seal ei oleks.
Ma ei taha neist mingi hinna eest ilma jääda aga ma tahaks neid päästa... enda käest.
Ma tean, et ma olen tinekord natuke üle emotsionaalne ja ma pole alati heas tujus, ma solvun nõmedate asjade peale, kuid nad millegi pärast elavad selle üle.
Ma nii tahaks otse ühelt inimeselt küsida, kas sa tahad mu sõber olla ja kui ta kahtleb, ma valetaks ja ütleks, et mina tema oma ei taha, ainult sellepärast, et teda sellest...minust päästa.
Nii, et mina olen mõelnud üpris tihti, et tema elu oleks minuta kas parem...aga kergem.
Nii, et niimodi ei saa me kunagi teada kas see kõik mis meil on...meie ja meie õnnelikud sõbrad, on päris nagu paistab piltidel või kukume me vaikselt illusioonide maailmast reaalsusesse.
No comments:
Post a Comment