If only I

Väga tihti ma loen asju, mida keegi on kunagi öelnud mis mind tõsiselt mõtlema panevad aga üldiselt unustan ma need mõne ajapärast ära. Ja meenuvad nad alles hiljem, mõnes situatsioonis kus nad kehtivad. Aga millegi pärast on mind täna kummitanud kaks lauset. Ma lihtsalt mõlgutan neid oma mõttes, ma püüan aru saada, kas need on millegi kohta, kas see peaks midagi tähendama, et ma neid oma peast välja ei saa...
Ma arvan, et ma peaksin vist alustama nende kahe lausega, et paremini aru saada oleks mida ma silmaspean...
Esimesena oleks :" I love you, but your faith is so much bigger than us..." Miski selle lause juures on minujaoks nii köitev, võibolla, see jõud selles lauses. Kui sa armastad kedagi niii palju aga sinus on see jõud, lasta temast lahti, sest sina näed ja tead, et ta on suuteline ja mõeldud suuremateks asjadeks, kui vaid sinu armastus. Kuidas suudab inimene jõuda selgusele, et miski on suurem kui sinu armastus teise inimese vastu ja siis leida veel selle koha endas, kus ta suudab lahti lasta sellest inimesest. See on minu silmis üks isetumaid tegusi üldse, hetk kus sa paned kõik teise inimese soovid, unistused enda omadest ette. Sa tunned, end sel hetkel kui 1000 erinevat tükki, mis ei saa enam kunagi kokku ja sa ei jäta teda, sest sa ei armasta teda või ta ei armastaks sind. Aga lihtsalt, mina ei tahaks olla kunagi see inimene kelle pärast keegi loobub oma unistustest. Jah see teeks alguses haiget aga lõpudelõpuks, tulevikus....Kui sinu otsus temast lahti lasta on teinud ta nii õnnelikuks, siis saad sa tasakesi enda ette mõelda, et mina aitasin seda...Mina lasin ta lahti, mina ei võtnud temalt seda võimalust...
Teine on aga: " I´d talk to you if only I could speak" Jah...seee lause...Sellega pole nii raske vist...Ütlemata asjad...Need jäävad kummitama teinekord isegi rohkem, kui tegemata teod. Mina olen sellekohapealt süüdi, ma hoian asju enda sees ja ma parema meelega töötlen need endast läbi, kui räägin neid teistele ja koorman lisaks endale veel neid. Sest tihti peale mu põhjused mis mind tõsiseks teevad on naeruväärsed, asjad mida ma kuskil jälle olen ülemõelnud. Ma ei tea, võibolla kummitavad need laused mind sellepärast, et ma suudan mingil tasemel nendega samastuda, esimese puhul ma sooviksin, et kui tuleb selline hetk, siis oleks ka minus niii palju jõudu...lasta lahti inimesest keda ma armastan.... Ja teise puhul, ma usun et ma sooviksin saada üle sellest, et ma asju enda sees hoian, öelda ära asjad mis mind häirivad, mis mulle haiget teevad ja üldse asjad....Asjad mis on jäänud meie vahel ütlematta...

Ma enam ei oska, ma enam ei taha, MA EI JAKSA... Palun lõpeta mu piinamine, lase minust lahti, luba mul edasi liikuda...
Ma isegi ei saa sulle seda öelda, sest sul pole vist aimu ka mida sa minu ja minu maailmaga teed. See on tüütu... Mul pole isegi millegi eest põgeneda või hoiduda...sest ma ei tea mida ma enam kardan. Kas sind? Seda mida meil pole? Või see kuidas sul on oskus, igapäev mind panna tundma nagu mitte keegi... aga, noh samas see vist on loogiline, sest täpselt nii palju oleme nüüd ka üksteisele... On mmul ju õigus, kas pole?
Ma lihtsalt ei mõista, kuidas olen mina ainuke kellele see mõjub, kuidas sa ise midagi ei tunne. Kas see ei pane sind vähegi halvasti tundma, kui sa mulle halvasti ütled või kui sa lihtsalt jätad tulemata või ei helista või midaiganes...kas sa pole kunagi mõelnud, kuidas see mind tundma paneb? Sa ei saa ju nii isekas olla.... Ja kui ei...kas sa pole kunagi mõelnud, kuidas see sind tundma paneks, kui keegi kellestt sina hoolid sinule nii teeks? Aga noh, teinekord tundub, et mingi põhjusega oled sina selle eest kaitstud, selle massive bull shiti eest, mis mind ja paljusi teisi ümbritseb igapäevaselt...
Ja isegi kui sul läheb midagi valesti...siis ma tean, et pole vaja muretseda, sest nädalaa või paari pärast on kõik jälle korras, kui mitte parem kui enne...Millegipärast sinusugustel veab lihtsalt elus...
Kõigele sellele vaatamata, ei suuda ma sinust mitte hoolida....