Ma enam ei oska, ma enam ei taha, MA EI JAKSA... Palun lõpeta mu piinamine, lase minust lahti, luba mul edasi liikuda...
Ma isegi ei saa sulle seda öelda, sest sul pole vist aimu ka mida sa minu ja minu maailmaga teed. See on tüütu... Mul pole isegi millegi eest põgeneda või hoiduda...sest ma ei tea mida ma enam kardan. Kas sind? Seda mida meil pole? Või see kuidas sul on oskus, igapäev mind panna tundma nagu mitte keegi... aga, noh samas see vist on loogiline, sest täpselt nii palju oleme nüüd ka üksteisele... On mmul ju õigus, kas pole?
Ma lihtsalt ei mõista, kuidas olen mina ainuke kellele see mõjub, kuidas sa ise midagi ei tunne. Kas see ei pane sind vähegi halvasti tundma, kui sa mulle halvasti ütled või kui sa lihtsalt jätad tulemata või ei helista või midaiganes...kas sa pole kunagi mõelnud, kuidas see mind tundma paneb? Sa ei saa ju nii isekas olla.... Ja kui ei...kas sa pole kunagi mõelnud, kuidas see sind tundma paneks, kui keegi kellestt sina hoolid sinule nii teeks? Aga noh, teinekord tundub, et mingi põhjusega oled sina selle eest kaitstud, selle massive bull shiti eest, mis mind ja paljusi teisi ümbritseb igapäevaselt...
Ja isegi kui sul läheb midagi valesti...siis ma tean, et pole vaja muretseda, sest nädalaa või paari pärast on kõik jälle korras, kui mitte parem kui enne...Millegipärast sinusugustel veab lihtsalt elus...
Kõigele sellele vaatamata, ei suuda ma sinust mitte hoolida....