Mõnda hetke siin elus mäletame, me nii hästi..teinekord on need head, teinekord halvad.Ma julgen öelda, et mul on olnud mitmeid halbu asju, mida ma oma meeltest minema ei saa aga mul on ka häid asju...mis nüüdseks kahjuks vaid mälestused on ja kui ma mõtlen tagasi sellele, kui hästi ma ennast tundisn sellel hetkel, kui õnnelik ma olin...Teeb hetkel mind vaid kurvaks. Ma tahaks et mul oleks mingi kontroll selle kõige üle, aga lihtsalt olles selles hetkes ja mõelda kui palju asju sellest hetkest alates oleks võinud teisiti minna või kui seda hetke poleks juhtunud, noh enamasti on see rumal, sest me ei saa muuta asju mis on juhtunud ja enamasti me ei peakski tahtma, olgu need siis head või halvad, sest iga kogemus teeb meid mingis mõttes paremaks ja tugevamaks...Lihtsalt see abitus, teades et kui sa vaid oleks teadnud...äkki sa oleksid saanud midagi muuta...säästa ennast, säästa kedagi teist...Siiamaani ma nii soovin, et asjad oleks teisiti läinud..Ma ei taha kahetseda ühtegi asja oma elus, kuid reaalsuses, eks ma ikka kahetsen, lihtsalt sest...raske on uskuda et inimesed ja asjad mis kunagi tegid sind niii õnnelikuks, võivad olla nüüd just need asjad mis panevad su südame valutama kõige tugevamini...

Nii tihti ma mõtlen kas need inimesed keda mina ei suuda enda peast visata, vahest minule kah mõtlevad? Kas nad igatsevad mind? Kas ka nemad soovivad, et teinekord oleksid asjad võibolla teisti lõppeda...
Ma ei tea kas ma olen seda varem maininud aga mul on tõsine probleem üle mõtlemisega, ma teen seda just kõige lihtsamate asjade puhul. Aga millegipärast ei suuda ma mõelda, et oleks võimalik, et miski ongi lihtsalt hea, ei mingit tagamõtet, lihtsalt puhas õnn...ilma mingi tagamõtteta. Nii ma olen ja nii tihti mõtlen inimestele kes on mu elus olnud, kes on mu elus ja keda ma sinna ootan. Eriti see viimane, ma mõtlen väga tihti inimestele keda ma oma ellu sooviks, kas siis tagasi või lihtsalt uued inimesed, kes teeksid mind lõpmata õnnelikuks. Ma lugesin kuskilt et 16 eluaastaks on 70 % inimesi juba kohanud inimest kellega nad tulevikus koos on... Ja siis ma hakkasin mõtlema, huvitav kas ka mina olen teda kohanud...äkki on ta mu praegune sõber, klassivend, mõni poiss koolist, peolt või kõndisime me lihtsalt ükskõikselt üksteisest mööda. Ja võibolla praegu, kui ma seda kirjutan, mõeldes temale...kesiganes ta ka ei oleks on tema õnnelikus suhtes või mõtleb ka minule või loogiliselt võttes...magab ja näeb unes midagi mida ta ei aima kunagi reaaalselt tulemas kah.
Enamasti mõtlen ma vist ikkagi inimestele kes juba lahkunud on. Sest raske on igatseda kedagi keda sa pole veel kohanud... Lahkunud all ei mõtle ma otseselt et neid enam üldse minu elus ei oleks aga pigem, et nende rollid on muutunud, parimast sõbrast on saanud lihtsalt kunagine tuttav. Inimene kes tähendas kunagi peaaegu kõik sulle, on nüüd lihtsalt nimi, mida kuuldes läheb kõik su seest õõnsaks. Aga ometi, see kõik ei pane kunagi sind isegi hetkeks mõtlema, et oleks parem kui teda poleks su ellu sattunud, sest kõik mis oli. oli niiiiii imeline, et isegi kui seda alustades oleks sa lõppu ette teadnud, ei oleks sind see heidutanud, sest iga hetk oli seda lihtsalt nii võrd palju väärt. Justkui üks väga hea unenägu. Teinekord on hetki, kui enam mälestustega ei tee unenägudel vahet ja mõni mälestus võiks pigem uni olla...täpsellt nii on vist ka nende inimestega...
Aga täpselt seda nadd ongi...mälestused, kunagised unelmad ja eluga tuleb edasi minna, sest fakt, et nad jõudsid sinnani, tähendab et teine inimene juba liikus edasi. Ja ootama jääda asja mida mitte kunagi ei tule, on rumal ja endale haiget tegev...


See võib tunduda raskeim asi mida teha aga sa pead unustama tema, kes unustas ammu juba sinu...