Mõnda hetke siin elus mäletame, me nii hästi..teinekord on need head, teinekord halvad.Ma julgen öelda, et mul on olnud mitmeid halbu asju, mida ma oma meeltest minema ei saa aga mul on ka häid asju...mis nüüdseks kahjuks vaid mälestused on ja kui ma mõtlen tagasi sellele, kui hästi ma ennast tundisn sellel hetkel, kui õnnelik ma olin...Teeb hetkel mind vaid kurvaks. Ma tahaks et mul oleks mingi kontroll selle kõige üle, aga lihtsalt olles selles hetkes ja mõelda kui palju asju sellest hetkest alates oleks võinud teisiti minna või kui seda hetke poleks juhtunud, noh enamasti on see rumal, sest me ei saa muuta asju mis on juhtunud ja enamasti me ei peakski tahtma, olgu need siis head või halvad, sest iga kogemus teeb meid mingis mõttes paremaks ja tugevamaks...Lihtsalt see abitus, teades et kui sa vaid oleks teadnud...äkki sa oleksid saanud midagi muuta...säästa ennast, säästa kedagi teist...Siiamaani ma nii soovin, et asjad oleks teisiti läinud..Ma ei taha kahetseda ühtegi asja oma elus, kuid reaalsuses, eks ma ikka kahetsen, lihtsalt sest...raske on uskuda et inimesed ja asjad mis kunagi tegid sind niii õnnelikuks, võivad olla nüüd just need asjad mis panevad su südame valutama kõige tugevamini...

Nii tihti ma mõtlen kas need inimesed keda mina ei suuda enda peast visata, vahest minule kah mõtlevad? Kas nad igatsevad mind? Kas ka nemad soovivad, et teinekord oleksid asjad võibolla teisti lõppeda...
Ma ei tea kas ma olen seda varem maininud aga mul on tõsine probleem üle mõtlemisega, ma teen seda just kõige lihtsamate asjade puhul. Aga millegipärast ei suuda ma mõelda, et oleks võimalik, et miski ongi lihtsalt hea, ei mingit tagamõtet, lihtsalt puhas õnn...ilma mingi tagamõtteta. Nii ma olen ja nii tihti mõtlen inimestele kes on mu elus olnud, kes on mu elus ja keda ma sinna ootan. Eriti see viimane, ma mõtlen väga tihti inimestele keda ma oma ellu sooviks, kas siis tagasi või lihtsalt uued inimesed, kes teeksid mind lõpmata õnnelikuks. Ma lugesin kuskilt et 16 eluaastaks on 70 % inimesi juba kohanud inimest kellega nad tulevikus koos on... Ja siis ma hakkasin mõtlema, huvitav kas ka mina olen teda kohanud...äkki on ta mu praegune sõber, klassivend, mõni poiss koolist, peolt või kõndisime me lihtsalt ükskõikselt üksteisest mööda. Ja võibolla praegu, kui ma seda kirjutan, mõeldes temale...kesiganes ta ka ei oleks on tema õnnelikus suhtes või mõtleb ka minule või loogiliselt võttes...magab ja näeb unes midagi mida ta ei aima kunagi reaaalselt tulemas kah.
Enamasti mõtlen ma vist ikkagi inimestele kes juba lahkunud on. Sest raske on igatseda kedagi keda sa pole veel kohanud... Lahkunud all ei mõtle ma otseselt et neid enam üldse minu elus ei oleks aga pigem, et nende rollid on muutunud, parimast sõbrast on saanud lihtsalt kunagine tuttav. Inimene kes tähendas kunagi peaaegu kõik sulle, on nüüd lihtsalt nimi, mida kuuldes läheb kõik su seest õõnsaks. Aga ometi, see kõik ei pane kunagi sind isegi hetkeks mõtlema, et oleks parem kui teda poleks su ellu sattunud, sest kõik mis oli. oli niiiiii imeline, et isegi kui seda alustades oleks sa lõppu ette teadnud, ei oleks sind see heidutanud, sest iga hetk oli seda lihtsalt nii võrd palju väärt. Justkui üks väga hea unenägu. Teinekord on hetki, kui enam mälestustega ei tee unenägudel vahet ja mõni mälestus võiks pigem uni olla...täpsellt nii on vist ka nende inimestega...
Aga täpselt seda nadd ongi...mälestused, kunagised unelmad ja eluga tuleb edasi minna, sest fakt, et nad jõudsid sinnani, tähendab et teine inimene juba liikus edasi. Ja ootama jääda asja mida mitte kunagi ei tule, on rumal ja endale haiget tegev...


See võib tunduda raskeim asi mida teha aga sa pead unustama tema, kes unustas ammu juba sinu...

Done

Ma lihtsalt nagu enam ei oskaks või ma olen lihtsalt alla andnud ja ma isegi ei tea päris täpselt miks...
Viimasel ajal on kõik nii imelik, mul pole ammu olnud nii halbu aegu kui viimasel paaril kuul aga ma ei saa öelda, et ma oleks ääretult õnnetu..ma ei nuta, ma suudan olla rõõmus aga minus on kadunud igasugune viitsimine või tahe olla siin kus ma olen. Ma oleksin nõus jätma oma hetke situatsiooni silmapilguta, lihtsalt et olla eemal natukene. Et olla õnnelik...
Koguaeg ma ootan kedagi kes muudaks asju paremaks, tuleks ja paneks mu elu särama. Võtaks ära selle tunde nagu asjadel lihtsalt pole mõttet, sest hetkel on tunne täpselt selline, et milles on mõtte kui ma välja ei jõua nii kui nii kuhugi. Ma lihtsalt olen igapäev ja isegi kui ma püüan midagi parandada, öeldakse selle peale, et see ei puutu minusse ja mul pole õigust nii öelda. Aga millele mul siis õigus on? Kuulata seda sitta, mida need inimesed päev päevalt ajavad, taluda seda käitumist nagu mina oleks tähtsusetu või halvem kui nemad. See, et nemad tunnevad vajadust kedagi endasuhtes nii tundma panna, näitab juba kui palju parem mina nendest olen.
Ma reaalselt, ei oleks kunagi uskunud, et mina olen üks nendest inimestest kes laseb endale pähe istuda, lihtsalt mingi tobeda isegi mitte meeldimise vaid kerge sümpaatia pärast ja isegi selle välja ütlemine tundub rumal ja lapsik. Aga ma ei arva, et ta on halb inimene ja sellepärast suhtlen ma ikka edasi temaga ja olen sõbralik tema vastu, sest ma ei tea ühtegi põhjust mis ma talle andnud oleks, et ta ei peaks mind sallima ja see läheb mulle hinge, et ilma mind teadmata inimene juba järeldab et ma olen mingi täiesti mõttetu tegelane. Jah ma olen teadlik, et ma olen pisut poolemeelne, vali, liiga energiline ja nii edasi aga see ei anna põhjust inetusti käituda.
Ja veel rohkem teeb haiget, kui inimene kes peaks sind teadma, ütleb sulle, et põhimõtteliselt oled sa kasutu ja sõnad su suust on mõttetud. Need sõnad teevad haiget ja mitte ainult vaid see tunne...kuidas kogusüdamest kedagi armastada aga samal ajal sa teeks kõik et temast võimalikult kaugele saada, sest sa ei taha olla mitte kunagi tema moodi, talle veidike sarnaneda kah, kuidas iga hetk mis sa temaga veedad sa lihtsalt ootad seda sekundid kui kõik halvaks läheb, sest seda inimest teades...asi läheb halvaks, aga mis sa teed? Sa pole vanuses et lahkuda ja olgem ausad sul pole kuhugi minna ka...

Nii sa oled, leiad ühe sihi kuhu poole jõuda ja ka varuplaani, sest nagu elu on õppetanud asjad ei lähe peaaegu mitte kunagi nii kuidas me loodame...

Viimased...

Alles hiljuti juhtus minu elus midagi, mis pani mind pisut teisiti jälle vaatama asju ja võibolla rohkem hindama igapäevaseid asju. Kuid kõige rohkem pani see mind valima sõnu, mis ma ütlen igale inimesele, enne kui ta läheb kas või korraks kuhugi.
Sellest räägitakse küll palju, kuidas elada iga hetke kui enda viimast ja et tuleks öelda kõik mida sa soovid et keegi teaks kuid ei julge rääkida, lihtsalt sest teist võimalust ei pruugi tekkida. Aga kui see asi on halb? Kui minu soov oleks, et mu sõber teaks, et ta on teinekord liiga pealesuruv või, et kui arvamused erinevad, siis see ilmselgelt tähendab, et sinu oma on vale. Tema mõistab seda valesti, ütleb kurjalt vastu, siis sina enda kaitseks nähvad uuesti ja nii te lahknete üksteisest selleks korraks. Mitte isegi tülis, vaid mis on teie jaoks tavaline lahkatvamus pisi tühine vaidlus. Kaks tundi hiljem, heliseb telefon ja sulle antakse teada, et su sõber on haiglas õnnetuse tagajärjel. Sa tormad sinna kohale, avastad et midagi väga hullu ei ole. Aga sa ei suuda visata peast...seda "mis siis kui"-d. Mis siis kui see oleks teie viimaseks vestluseks jäänud? Mis siis kui sa ei näeks teda enam kunagi ja tema viimased sõnad sulle olid kasva suureks või midagi muud sellist. Ja seda kõike sinu tobedast vajadusest öelda välja midagi, mis sa teadsid, et toob tüli ja nii või naa ei muuda midagi ka välja öeldes. Jah, see kord ei olnud nii hull. Kõik on korras ja sa saad oma sõnu parandada või vabandada, sa saad muuta seda. Aga kõigil alati nii ei vea...Ma kunagi lugesin ühte lugu tüdrukust kelle parimal sõbral oli halb tuju, sest tema tüdruk oli ta maha jätnud...Poiss valas kogu oma viha oma parimasõbra peale välja, lihtsalt sest ta oli sellel hetkel seal. Tüdruk vihastas ja karjus poisile näkku MA VIHKAN SIND! ja läks minema. Järgmisel päeval sai tüdruk teada, et ta parimsõber oli teinud sellel samal õhtul enesetapu. Ja tema viimased sõnad temale jäid, ma vihkan sind. Eks ta siiamaani maadleb sellega, et kuigi ta oli seda korduvalt öelnud, kas see poiss ikka teadis sellel hetkel, et ta ei vihka teda absoluutselt, vaid hoopis armastab teda kogu oma hingega....
Mida ma tahan öelda on see, et enamasti meil veab, me saame teise võimaluse. Meile antakse võimalus mõelda ja öelda, kuidas me tegelikult tunneme, mitte emotsiooni hetkel.
Nii, et siin see on : Ma armastan sind kogu oma südamega ja ma ei taha mitte kunagi oma elu nii ette kujutada, kui sind siin ei ole.

Hästi...

Ma ei karda seda enam tunnistada, ma oleksin pidanud endale seda juba ammu tunnistama aga ma häbenesin seda nii pikalt, tundsin et ma olen võibolla halvem sellepärast või mitte piisavat tugev. Kuid selle läbi olen ma ainult tugevamaks saanud, jah sinnani on ka tegelikult veel pikk tee, et ollapiisavalt tugev inimene, et olla see inimene kelle üle ma ise saaksin uhke olla.
Ma olen katki...jah ma ütlesin selle välja. Ma olen segaduses, ma olen kurb, ma olen rõõmus, ma olen üksi, ma olen ümbritsetud inimestest, ma valetan, ma tahan kuulutada tõde, ma olen saanud haiget...ma olen inimene, aga ma olen katki.
See ei tee mind halvemaks, see teeb mind inimlikkuks, ma tunnen ja ma reageerin. Mõned sündmused on olnud suuremad ja valusamad, teised rõõmsamad, iga asi on oma moodi ja see vormib meid, täselt sellisteks nagu me olema peame...
Aga mitte ainult ei läinud ma katki vaid ka sama aegselt läksin ma tugevaks, ma ümbritsesin ennast inimestega kes mind toetasid ja tõstsid, sellel ajal kui mina alles püsti püüdsin saada ja lõpuks sai nende julgust andev pilk, lihtsalt kinnituseks, et kõik on korras ja et tegelikult võin ma koos nendega ju kõigest välja tulla...
See, et ma sealt väljas olen ei garanteeri, et ma sinna kunagi uuesti ei sattu...aga lihtsalt ma saan naeratades tagasi mõelda, et ma tean, et sealt saab välja ja see kõik ei ole mitte kunagi nii must ja valge kui see tundub...see jääb mulle alati meelde mis on olnud kunagi ja et see juhtus...kuid ma ei ela hirmus...mitte kunagi...ma ei karda katki minna enam...sest kõik mis on kunagi olnud terve väärib parandamist...

Parem?!

Kas te olete kunagi tähele pannud kui palju me teeme asju nii et teistel oleks parem? Teeme asju nii, et need püsiks kergemad? Teeme asju nii, et me võitleme millegi nimel mida meie isegi ei taha, vaid teised tahavad et me tahaks...
Kas mulle ainult tundub või on nii tihti siin elus nii, et me jätame asju ütlematta, kartes teha kellegile haiget, me hoiame asju enda sees ja saame ise parem haiget kui haavame teisi...Ja mis see siis tegelikult paremaks teeb? Okei, keegi sulle kallis inimene saab säästetud mingist emotsioonist...aga kauaks? Kas me tõesti usume, et see on igavene? Lihtsalt kuna, meie seda välja ei ütle, võime me teha nende jaoks näo, et seda pole olnud...aga kas see kui me ei ütle midagi, midagi tõsiselt tähtsat ei ole sama hea kui valetamine? Ärge mõistke mind valesti, ma teeksin siin elus ükskõik mida, et kaitsta inimesi kes mulle kallid on...aga samamoodi usun ma ka, et kõik mis on tehtud, tuleb kunagi omal ajal väälja, kas ütlen mina seda praegu või purskab see lihtsalt ükspäev kellegist välja...
Samamoodi leiame, me põhjusi neid asju endas hoida, sest asjad tunduvad nii kergemad...Kui keegi ei tea, ei pea keegi muretsema, kui keegi ei tea ei saa keegi haiget...aga kas mina pole keegi? Mina ju tean, mina ju saan haiget ja minu jaoks ei ole siin mitte midagi kerget...Raskem kui kunagi varem, sest ma pean seda kõike lukustama, enda peas, enda sees...
Juba pikalt olen ma tundunud, nagu keegi ei uskuks minusse, nagu kõik oleks juba ammu alla andnud minu suhtes, nagu ma oleksin mingi ammmu raiskuläinud...miski. Lihtsalt, see et mina ei taha kasvada ja areneda samamoodi nagu mõni teine, lihtsalt sest mina saan haiget ja ei suuda seda välja näidata, sest ma tunnen et mina pean tugev olema, sest kui mina ei ole tugev siis, kukub see kõik kokku...Ja siis...Ma olen 16 ma ei pea oskama hoida maailma koos, ma ei peakski veel püüdma hoidma maailma koos, ma peaksin olema kaitstud õhkõrnadest sulgpatadest jms, et ma ei peaks nägema milline koht see maailm on tegelikult...
Nii ma siis olen, päevast päeva ajan taga midagi mille suhtes on mul endal juba ammu siht silmest kadunud...Ootan midagi mida ma pole kunagi näinu tulemas...ja igatsen kedagi kes valis ammu juba jäägitult lahkuda...mis see siis nüüd on? Mis siis nüüd edasi saab?
tuleb lihtsalt mõista, et me oleme vaid 1 inimene, meie käes ei ole võimu, hoida kellegi maailma koos, meie käes ei ole võimu peita asju, sest varem või hiljem saavad sellest teada need inimesed kellele meil oli vaja seda kunagi rääkida ja siis...siis oleme meie need halvad inimesed, et me ei lasknud neil kaitsta meid selle kurja ja suure maailma eest, kui see oli nende töö...Nii, et tõesti, meil vist ei õnnestu sellistes asjades võita, tundub , et alati oleks justkui meie kaelas süü, et me oleme jälle midagi valesti teinud,...


Nii ma hoian sind, hoian seda, igapäev siin...enda peas, enda mõtetes...Ma ei lase kellegil seda näha mis sa mulle tegid. Ma ei anna sulle seda võitu, et sa oled mulle haiget teinud. Minu maailm ei varise kunagi kokku sinupärast, sa tegid mind tugevaks ja tänu sinule ma tean, et ma saan siin maailmas kõigega hakkama... Kui ma sind näen, ei tunne ma midagi, isegi mu põlgus on tundetuseks muutunud, sa ei vääri seda, sa ei vääri enam ühteki killukest minust, mitte nüüd, ega mitte kunagi...

Aasta...

Kohe saab läi üks aasta, ei ma ei pea silmas, et otseselt aasta vahetuks, aga kes on öelda, kust kohast läheb meie aastate arvestus. Olgu see siis meie sünnipäevadest, olgu see siis 1 jaanuar või siis nagu mina tahan öelda, saab aasta sellest kui mina lõpetasin 9nda klassi, kui mu õde lõpetas 12nda klassi. ALgas meie mõlema jaoks uus aeg, meie olime need kes olid lahkunud, meie olime need keda särasilmil meenutati...
Nüüd, kohe lõpetavad uued 12ndikud, uued 9ndikud ja meie nö aeg, saab läbi. Meie vajume unustuste hõlma ja see, et me oleme kunagi olnud.
Ma kujutan ette kuidas mõned seda lugedes silmi pööritavad ja mõtlevad, et kas annab veel rohkem dramaatiline olla. Aga lihtsalt, nii ma tunnen...ja see aasta, see millega hakkas nö, uute asjade ajastu...See pole olnud selline nagu ükski aasta mu elus...
Midagi nii imelist, nii kurba, nii igatsevat, nii kahetsevat, nii õnneliku...pole ammu olnud.
Ma olen alles noor ja tegelikult, eks iga aasta, iga päev, iga tund mu elus on uus ja huviitav ja eriline...aga leida sõnu, et võtta kokku neid tundeid mis mind valdavad, kui ma püüan mõelda tagasi sellele aastale...
Kui mu 9ksas klass läbi sai, ei osanud ma midagi oodata, ma teadsin, et palju muutub. Kuid ma ei osanud valmistada, ennast ette mitte millekski, ma ei osanud oodata midagi...
Suvi oli imeline, igapäev oli niii siirast rõõmu täis, nii häid inimesi, sõpru ja nüüdseks mälestusi. Siis tuli kool, kõik oli muutunud, klass oli uus, õpetajad olid uued, sõbrad muutusid, ainult kool jäi samaks. Alguses, ei suutnudki ma otseselt selle kõigega toime tulla...Näha enda vana klassi koos ja näha samamoodi kuidas mina enam osa sellest ei ole, oli nukker ja üksik. Ma ei saanud klappi, enda klassi inimestega, nad olid kuidagi kõik üksteistega sõbrad ja ma olin neist nii erinev ja ei sobinud nendega ühte, vähemalt niii tundus, kuid, võibolla tõesti panna 23 niiivõrd erinevat inimest kokku, saab mingis osas imelise seltskonnaa siiski...
Veel mõistsin ma, kuidas sa võid käia 3 aastat inimestega ühes koolis jja tegelikkuses neid absoluutselt mitte teada. Ning kui sa siis lõpuks neid tundma õpid, neid teadma saad...Siiis, leiad sa endale peokaaslasi, sõpru või isegi kellegi kes teeb su kirjeldamatult õnnelikuks, tekitab sinus tundeid mille olemasolust sa polnud isegi enam teadlik. Kuid sama kiiresti sa saad ka teada, et just need samad inimesed on need kes pahatihti, võtavad sinult igasuguse isu olla, teha ja võime funktsioneerida...
Ja eriti tobe on, kui need inimesed on just need, kes hakkavad enda peatükki selles koolis lõpetama...Ehk siis inimesed kes on samasugused nagu mina ja minu õde olime eelmine aasta. Lõpetada see lapsik koolitee ja minna elus ainult kaugemale, kõrgemale ja kiiremini...
Siis sa jääd maha ja jääd mõtlema, et kas tõesti ongi see siis nüüd see elu...Me elame ühest lõpust, teise lõpuni...Sirvides vaid kiiresti läbi uued algused ja kõik vahepealsed osad, sest kui mõelda tagasi on mul enim meeles lõpud ja lahkumised, mitte niivõrd tulemised ja olemis hetked...
Nii, et jah...aasta saab kohe mööda sellest kui algas minu siiamaani ulatuva elu üks erilisemaid aastaid ja viimaks mitte halvas mõttes...
Ja tegelikult, ei ole ju keegi öelnud, et see kui ring täis saab, tähendab, et sa mitte kunagi sellele ringile enam ei lähe...
Nii, et kui see on lõpp sellekskorraks, siis... Näeme Sõbrad, mina ei loe seda lõpuks, lihtsalt uueks vaatluseks meie eludes...

You...

Time to let you go, whatever was isnt anymore. You´ve moved on while I´m still getting over you and the fact that nothing is the same anymore. You´re still in my heart and everywhere I go, but it´s not like it was before, now it just hurts, to see you everywhere to remember everything that was, dont get me wrong I´m thankful for it and you made me so happy, but the way you left that was so painful, it just hurts...I have this need, this feeling I have to get far far from here...from you.
I drink not to remember and I get drunk to forget , Forget what was, forget what we were and forget how you left and broke every little thing inside of me... It´s not like I thought it will be forever, i knew that sooner or later it will end, I just didn´t think it would end like this... These are the things you will never know...beacause for some stupid reason I still care about you sooo much and I would never want to hurt you...

Everything happens for a reason, right? Moving on is simple but it´s what you left behind that makes it hard. It´s just like they say...when a heart breaks, it don´t break even....

Lihtsalt lõigata keegi oma elust välja, kuidas seda teha? Kuidas sa jätad midagi milleta sa pole nagu varem elanud...Ma tean, et elu läheb edasi ka ilma sinuta ja et ma saan ka nii elada...Aga see on nii keeruline, kui mul midagi juhtub ja ma tahan sinuga rääkida, kui ma sind näen siis ma tahaks sind kallistada. Ma igatsen sind ja ma tahaks seda sulle öelda, ma ootan et sa mulle võibolla helistaks ja ütleks, et sa igatsed mind kah, et sa tahad seda parandada ja muuta. Aga mis mõte on sõnadel mis pole siirad... Need teevad ainult rohkem haiget. Aeg ajalt ma kuulen jälle midagi, kuidas sul läheb või kus sa käisid ja mis juthus. Ma tahaks küsida sult niii palju ja rääkida mis minul on juhtunud, kuidas ma olen õnnelik, või kuidas ma jälle millegi lolliga hakkama sain. Aga kuidas sa seda teed, kui sa enam pole mu elus? Ma tean, et mingil tasemel on see minujaoks parem ja nüüd ei saa sa mulle enam haiget teha. Aga kui see kõik on selle nimel, et sa mulle enam valetada ei saaks ja mulle haiget teha ja kõik vaid väidetavalt minu kasuks... Miks see siiis niii väga haiget teeb ja tundub nii vale otsusena? Ma arvan, et üksosa minust lootis, et sa võitled minu nimel ja ei lase mul lihtsalt sinust lahti lasta. Annad mulle põhjuse miks jääda... Aga ei...
Nii, et ma kirjutan seda siia, et jätta sinuga hüvasti. Sa oled mulle kohutavalt kallis ja ükskõik mis armastan ma sind igaljuhul ja ära unustada sind on vist võimatu. See, et meie teed siin elus lahku läksid ei tähenda et me veel kunagi ei näe... Loodetavasti tuleb päev, kui sa tunned minust puudust, helistad mulle ja me saame selle korda...