Ma ei karda seda enam tunnistada, ma oleksin pidanud endale seda juba ammu tunnistama aga ma häbenesin seda nii pikalt, tundsin et ma olen võibolla halvem sellepärast või mitte piisavat tugev. Kuid selle läbi olen ma ainult tugevamaks saanud, jah sinnani on ka tegelikult veel pikk tee, et ollapiisavalt tugev inimene, et olla see inimene kelle üle ma ise saaksin uhke olla.
Ma olen katki...jah ma ütlesin selle välja. Ma olen segaduses, ma olen kurb, ma olen rõõmus, ma olen üksi, ma olen ümbritsetud inimestest, ma valetan, ma tahan kuulutada tõde, ma olen saanud haiget...ma olen inimene, aga ma olen katki.
See ei tee mind halvemaks, see teeb mind inimlikkuks, ma tunnen ja ma reageerin. Mõned sündmused on olnud suuremad ja valusamad, teised rõõmsamad, iga asi on oma moodi ja see vormib meid, täselt sellisteks nagu me olema peame...
Aga mitte ainult ei läinud ma katki vaid ka sama aegselt läksin ma tugevaks, ma ümbritsesin ennast inimestega kes mind toetasid ja tõstsid, sellel ajal kui mina alles püsti püüdsin saada ja lõpuks sai nende julgust andev pilk, lihtsalt kinnituseks, et kõik on korras ja et tegelikult võin ma koos nendega ju kõigest välja tulla...
See, et ma sealt väljas olen ei garanteeri, et ma sinna kunagi uuesti ei sattu...aga lihtsalt ma saan naeratades tagasi mõelda, et ma tean, et sealt saab välja ja see kõik ei ole mitte kunagi nii must ja valge kui see tundub...see jääb mulle alati meelde mis on olnud kunagi ja et see juhtus...kuid ma ei ela hirmus...mitte kunagi...ma ei karda katki minna enam...sest kõik mis on kunagi olnud terve väärib parandamist...
No comments:
Post a Comment