Parem?!

Kas te olete kunagi tähele pannud kui palju me teeme asju nii et teistel oleks parem? Teeme asju nii, et need püsiks kergemad? Teeme asju nii, et me võitleme millegi nimel mida meie isegi ei taha, vaid teised tahavad et me tahaks...
Kas mulle ainult tundub või on nii tihti siin elus nii, et me jätame asju ütlematta, kartes teha kellegile haiget, me hoiame asju enda sees ja saame ise parem haiget kui haavame teisi...Ja mis see siis tegelikult paremaks teeb? Okei, keegi sulle kallis inimene saab säästetud mingist emotsioonist...aga kauaks? Kas me tõesti usume, et see on igavene? Lihtsalt kuna, meie seda välja ei ütle, võime me teha nende jaoks näo, et seda pole olnud...aga kas see kui me ei ütle midagi, midagi tõsiselt tähtsat ei ole sama hea kui valetamine? Ärge mõistke mind valesti, ma teeksin siin elus ükskõik mida, et kaitsta inimesi kes mulle kallid on...aga samamoodi usun ma ka, et kõik mis on tehtud, tuleb kunagi omal ajal väälja, kas ütlen mina seda praegu või purskab see lihtsalt ükspäev kellegist välja...
Samamoodi leiame, me põhjusi neid asju endas hoida, sest asjad tunduvad nii kergemad...Kui keegi ei tea, ei pea keegi muretsema, kui keegi ei tea ei saa keegi haiget...aga kas mina pole keegi? Mina ju tean, mina ju saan haiget ja minu jaoks ei ole siin mitte midagi kerget...Raskem kui kunagi varem, sest ma pean seda kõike lukustama, enda peas, enda sees...
Juba pikalt olen ma tundunud, nagu keegi ei uskuks minusse, nagu kõik oleks juba ammu alla andnud minu suhtes, nagu ma oleksin mingi ammmu raiskuläinud...miski. Lihtsalt, see et mina ei taha kasvada ja areneda samamoodi nagu mõni teine, lihtsalt sest mina saan haiget ja ei suuda seda välja näidata, sest ma tunnen et mina pean tugev olema, sest kui mina ei ole tugev siis, kukub see kõik kokku...Ja siis...Ma olen 16 ma ei pea oskama hoida maailma koos, ma ei peakski veel püüdma hoidma maailma koos, ma peaksin olema kaitstud õhkõrnadest sulgpatadest jms, et ma ei peaks nägema milline koht see maailm on tegelikult...
Nii ma siis olen, päevast päeva ajan taga midagi mille suhtes on mul endal juba ammu siht silmest kadunud...Ootan midagi mida ma pole kunagi näinu tulemas...ja igatsen kedagi kes valis ammu juba jäägitult lahkuda...mis see siis nüüd on? Mis siis nüüd edasi saab?
tuleb lihtsalt mõista, et me oleme vaid 1 inimene, meie käes ei ole võimu, hoida kellegi maailma koos, meie käes ei ole võimu peita asju, sest varem või hiljem saavad sellest teada need inimesed kellele meil oli vaja seda kunagi rääkida ja siis...siis oleme meie need halvad inimesed, et me ei lasknud neil kaitsta meid selle kurja ja suure maailma eest, kui see oli nende töö...Nii, et tõesti, meil vist ei õnnestu sellistes asjades võita, tundub , et alati oleks justkui meie kaelas süü, et me oleme jälle midagi valesti teinud,...


Nii ma hoian sind, hoian seda, igapäev siin...enda peas, enda mõtetes...Ma ei lase kellegil seda näha mis sa mulle tegid. Ma ei anna sulle seda võitu, et sa oled mulle haiget teinud. Minu maailm ei varise kunagi kokku sinupärast, sa tegid mind tugevaks ja tänu sinule ma tean, et ma saan siin maailmas kõigega hakkama... Kui ma sind näen, ei tunne ma midagi, isegi mu põlgus on tundetuseks muutunud, sa ei vääri seda, sa ei vääri enam ühteki killukest minust, mitte nüüd, ega mitte kunagi...