Happy?

Ma olen õnnelik, sest vähemalt tema on õnnelik...vale!
Ma olen valust lõhkemas, ma muidugi tahan sullle vaid parimat ja ei taha et sul kunagi valus oleks. Aga ma ei saa selle juures täha nägu, nagu teeks see mind õnnelikuks et sind pole siin minuga, et ma ei saa sinuga koos oolla, et ma ei saa igapäev lihtsalt su embuses olla, et sinuga rääkimiseks mul peab olema põhjus , sinu käest saann ma võta ainult, et takistada sind lahkumast....aga miks sa peaks tahtma minna?
Sa olid üks inimene kes ma arvasin, et on alati olemas...aga mis siis nüüd, mis muutus?
Sügise tulles ei läinud ainult linnud ära, ei jäänud maha palju häid mälestusi...vaid lahkusid ka sina. Ma lootsin et lumega tuled sa tagasi...uus ja puhas, justkui kõige algus jällegi... Ma vaatan präegu oma aknast välja...ma näen lund, kogu linn näeb välja just kui uus koht kõik peaks olema nii ideaalne...Kus sa oled? Mis juhtus, et sa läksid? Vabandust? Ma ei tea mis ma tegin...kuid kui ma saaks ma võtaks selle kõik tagasi...
Kas on võimalik igatseda kedagi nii palju, et see teeb lihtsalt haiget? Sest nii ma tunnen...ma tunnnen juba tegeliku valu, lihtsalt sest sind ei ole.
Unustaks su...kui ma sind unustaks, ehk hakkab parem. Ehk kaob see tunne nagu midagi oleks koguaeg valesti? Või üldse teeks näo nagu ma poleks sind kunagi kohandki...
Kas on parem mäletada ja unustada või mitte mäletada üldsegi...?
Sest hetkel ma tahaks unustada su täielikult, lihtsalt sest sa oled kõik millest ma mõelda suudan...

....

Tänav on tühi, ainult õrnad helbed langevad. Ma tunnen kuidas nad sulavad mu põskedel, ninal, huultel. Ja äkki ma märkan sind, sa tuled mulle lähemale...kartlikult ma naeratan sulle tagasi hoidlikult, sa jääd mu ees seisma, vaatad mulle otse silmadesse su pilk kinnitab mulle et kõik on korras ja ma enam ei kõhkle ma tean et just seal ma pean olema....
Me ei räägi me lihtsalt vaatame üksteisele otsa, üksteise silmadesse justkui üksteise hinge ja sellel hetkel tundub et sõnad olekski üleliigsed, sest kõik mis sellel hetkel vaja teada, näen ma su silmadest. Sa võtad mu käe kuid siiski vaikid, ma tunnen segadust ja õnne ühel ajal.
Lõpuks ütled sa mu nime, ma olen seda kuulnud oma elu jooksul tuhandeid kordi aga sellel hetkel tundub see justkui magusaim sõna ja nii hea. Ma tean et see on vale, et ainuke asi mida ma nüüd tahan on sind suudelda, sest ma olen teadnud algusest peale, et kõik mis meie vahel võiks tulla ei saaks kunagi püsima jääda. Alustades sellega kui palju mulle öeldaks, et see vale ja sinu nõmedad põhimõted. Palun palun lihtsalt kas proovida vaid korra on nii vale? Mida sa kardad? Ma ei taha sulle haiget teha ja ma olen arvestanud, et see pole igavene... Miks sa lihtsalt ei või mulle võimalust anda? Kuid sa poleks siin kui sa ei tahaks lihtsalt seda kõike sama palju kui mina...
Sa kummardud mu poole, mu kõht läheb õõnsaks, kogu mu pea läheb tühjaks ja justkui kogu mu maailm liiguks mu jalgade all...
Külm lume helves...ja su soojad huuled. See hetk see viiv. Kui on hetk mida sa tahad hoida igavesti endale siis see on see, vaid mõne sekundi möödudes tunnen ma jälle vaid külmi lume helbeid oma huultel. Sa lased lahti mu käes, naeraatad ja....
Siis ma ärkan, saabun tagasi reaalsusesse, ma panen riided selga ja sätin ennast kooli. Õue minnes on kõik täpselt nagu siis...tänav on tühi, külmad lume helbed mu näol ja sina...sind pole.
See kord tunduvad need lume helbed justkui klaasid mis lõikavad otse mu hinge.
Nii sa kõnnid mööda seda tühja ja jutstkui masendavat tänavat...üksi ja mõtled...
Miks ei ole elu nagu meie unelmad, kas me tõesti ei vääri siis kõik oma ühte ime hetke...hetke kus puudub loogika, sest loogiliselt võttes ei suutnud sa kunagi uskuda, et midagi sellist sinuga juhtuda võiks?.?