Ma olen õnnelik, sest vähemalt tema on õnnelik...vale!
Ma olen valust lõhkemas, ma muidugi tahan sullle vaid parimat ja ei taha et sul kunagi valus oleks. Aga ma ei saa selle juures täha nägu, nagu teeks see mind õnnelikuks et sind pole siin minuga, et ma ei saa sinuga koos oolla, et ma ei saa igapäev lihtsalt su embuses olla, et sinuga rääkimiseks mul peab olema põhjus , sinu käest saann ma võta ainult, et takistada sind lahkumast....aga miks sa peaks tahtma minna?
Sa olid üks inimene kes ma arvasin, et on alati olemas...aga mis siis nüüd, mis muutus?
Sügise tulles ei läinud ainult linnud ära, ei jäänud maha palju häid mälestusi...vaid lahkusid ka sina. Ma lootsin et lumega tuled sa tagasi...uus ja puhas, justkui kõige algus jällegi... Ma vaatan präegu oma aknast välja...ma näen lund, kogu linn näeb välja just kui uus koht kõik peaks olema nii ideaalne...Kus sa oled? Mis juhtus, et sa läksid? Vabandust? Ma ei tea mis ma tegin...kuid kui ma saaks ma võtaks selle kõik tagasi...
Kas on võimalik igatseda kedagi nii palju, et see teeb lihtsalt haiget? Sest nii ma tunnen...ma tunnnen juba tegeliku valu, lihtsalt sest sind ei ole.
Unustaks su...kui ma sind unustaks, ehk hakkab parem. Ehk kaob see tunne nagu midagi oleks koguaeg valesti? Või üldse teeks näo nagu ma poleks sind kunagi kohandki...
Kas on parem mäletada ja unustada või mitte mäletada üldsegi...?
Sest hetkel ma tahaks unustada su täielikult, lihtsalt sest sa oled kõik millest ma mõelda suudan...
No comments:
Post a Comment