Ma lihtsalt nagu enam ei oskaks või ma olen lihtsalt alla andnud ja ma isegi ei tea päris täpselt miks...
Viimasel ajal on kõik nii imelik, mul pole ammu olnud nii halbu aegu kui viimasel paaril kuul aga ma ei saa öelda, et ma oleks ääretult õnnetu..ma ei nuta, ma suudan olla rõõmus aga minus on kadunud igasugune viitsimine või tahe olla siin kus ma olen. Ma oleksin nõus jätma oma hetke situatsiooni silmapilguta, lihtsalt et olla eemal natukene. Et olla õnnelik...
Koguaeg ma ootan kedagi kes muudaks asju paremaks, tuleks ja paneks mu elu särama. Võtaks ära selle tunde nagu asjadel lihtsalt pole mõttet, sest hetkel on tunne täpselt selline, et milles on mõtte kui ma välja ei jõua nii kui nii kuhugi. Ma lihtsalt olen igapäev ja isegi kui ma püüan midagi parandada, öeldakse selle peale, et see ei puutu minusse ja mul pole õigust nii öelda. Aga millele mul siis õigus on? Kuulata seda sitta, mida need inimesed päev päevalt ajavad, taluda seda käitumist nagu mina oleks tähtsusetu või halvem kui nemad. See, et nemad tunnevad vajadust kedagi endasuhtes nii tundma panna, näitab juba kui palju parem mina nendest olen.
Ma reaalselt, ei oleks kunagi uskunud, et mina olen üks nendest inimestest kes laseb endale pähe istuda, lihtsalt mingi tobeda isegi mitte meeldimise vaid kerge sümpaatia pärast ja isegi selle välja ütlemine tundub rumal ja lapsik. Aga ma ei arva, et ta on halb inimene ja sellepärast suhtlen ma ikka edasi temaga ja olen sõbralik tema vastu, sest ma ei tea ühtegi põhjust mis ma talle andnud oleks, et ta ei peaks mind sallima ja see läheb mulle hinge, et ilma mind teadmata inimene juba järeldab et ma olen mingi täiesti mõttetu tegelane. Jah ma olen teadlik, et ma olen pisut poolemeelne, vali, liiga energiline ja nii edasi aga see ei anna põhjust inetusti käituda.
Ja veel rohkem teeb haiget, kui inimene kes peaks sind teadma, ütleb sulle, et põhimõtteliselt oled sa kasutu ja sõnad su suust on mõttetud. Need sõnad teevad haiget ja mitte ainult vaid see tunne...kuidas kogusüdamest kedagi armastada aga samal ajal sa teeks kõik et temast võimalikult kaugele saada, sest sa ei taha olla mitte kunagi tema moodi, talle veidike sarnaneda kah, kuidas iga hetk mis sa temaga veedad sa lihtsalt ootad seda sekundid kui kõik halvaks läheb, sest seda inimest teades...asi läheb halvaks, aga mis sa teed? Sa pole vanuses et lahkuda ja olgem ausad sul pole kuhugi minna ka...
Nii sa oled, leiad ühe sihi kuhu poole jõuda ja ka varuplaani, sest nagu elu on õppetanud asjad ei lähe peaaegu mitte kunagi nii kuidas me loodame...
