Gone...

Kõiges mis on läinud halvasti süüdistan ma sind. Mul on kergem panna sulle kaela süüdistusi kui andestada sulle selle eest, milles sa tõeliselt oled süüdi.
Ma ütlen kõigile, et ma olen edasi liikunud, ja sa ei tähenda mulle enam midagi, vaid üks peatükk mu elus, mida ma enam lugeda ei taha. Kuid tegelikult ma mõtlen sulle igapäev, ma mõtlen milline oleks kõik kui sa oleks siin, milline oleks mu elu kui sa poleks läinud ja rikunud mu uskumusi peaaegu kõike.
Teinekord ma jälle tunnen seda inimvaret, mis ma olin kui sa lahkusid. Pikemat aega ma jooksin, lootes jõuda kuhugi, kuni ma taipasin, et ma olin ikka seal kust ma alustasin. Mina polnud liikunud, vaid sina kaugenesid, su nägu, su naer, mälesstused sinust. Mulle jäi pilt...üksainus pilt, mida vaadata igakord kui ma tahan teada kuidas oleks asjad...kui sa poleks läinud.

Sõnad...

Kuidas saavad olla nii kerged asjad nagu sõnad, nii suured asjad? Kuidas saavad sõnad meile haiget teha? Kuidas saavad sõnad meid nii õnnelikuks teha?
Sõnad...väiksed sõnad, mis koosnevad mittemidagi ütlevatest tähtedest, laused mis koosnevad sõnadest, mis me kokku oleme pannud ja lõigud mis me oleme koostand ühendatud lausetest...
Kui me ütleme välja sõna, ei mõtle me nii väga, mis see sõna võib tähdanda kellegi jaoks kui me koostame nendest sõnadest lause, ei oska me arvata, et me võime sellega kellegile haiget teha ja nii edasi...

Teinekord kui keegi sind sõimab, ei liiguta ssee sind eriti, need on kõigest sõnad.
Aga teinekord on sõnad sadakorda valusamad kui mõni füüsiline valu mis keegi sulle võiks põhjustada. Eriti kui see tuleb sinule tähtsate inimeste suust...eriti kui sulle öeldakse, et sa oled halb inimene.
Su pea võitleb vastu. selle süüdistusega, kuidas mina olen halb inimene? Ega tema parem pole! Ta ise on halb selle eest et seda ütleb! Janiii edasi... Kuid su süda on murdunud ja mõtleeb, et kas ma tõesti olengi halb, kui tema seda ütles siis....kas see ongi....see peab olema tõsi.
Ausalt ütlen, ma ei tea kas see on tõsi, see võib olla midagi vihahoos öeldut aga kui ma teen halbu asju võibolla tõesti olen ma ka siis halb inimene...Nii, et võibolla peaks me kõik vahest mõtlema, et mõned sõnad on tõesti paremad ütlemata...

Kuid teinekord võib olla sellel kõigel vastupidine tulemus...Mingi väike sõna nagu: Ja või sõna paar sa meeldid mulle, võib teha meid maailma õnnelikemaks inimesteks, sel hetkel, meid ei huvita, need inimesed kes meile kunagi halvasti on öelnud, sest sellel hetkel tõestab keegi meile, et see pole nii. Need teised sõnad muutuvad tähtsusetuks ja jääb kumisema see aint hea...muidugi tuleb neid kahtlus hetki, et oot...aga ma ju...Ja siis sa mõtled mis siis, tema armastab mind nii nagu ma olen, järelikult ei saa ma nii halb olla...VÕibolla armastus tõesti võidab kõik...