If only I

Väga tihti ma loen asju, mida keegi on kunagi öelnud mis mind tõsiselt mõtlema panevad aga üldiselt unustan ma need mõne ajapärast ära. Ja meenuvad nad alles hiljem, mõnes situatsioonis kus nad kehtivad. Aga millegi pärast on mind täna kummitanud kaks lauset. Ma lihtsalt mõlgutan neid oma mõttes, ma püüan aru saada, kas need on millegi kohta, kas see peaks midagi tähendama, et ma neid oma peast välja ei saa...
Ma arvan, et ma peaksin vist alustama nende kahe lausega, et paremini aru saada oleks mida ma silmaspean...
Esimesena oleks :" I love you, but your faith is so much bigger than us..." Miski selle lause juures on minujaoks nii köitev, võibolla, see jõud selles lauses. Kui sa armastad kedagi niii palju aga sinus on see jõud, lasta temast lahti, sest sina näed ja tead, et ta on suuteline ja mõeldud suuremateks asjadeks, kui vaid sinu armastus. Kuidas suudab inimene jõuda selgusele, et miski on suurem kui sinu armastus teise inimese vastu ja siis leida veel selle koha endas, kus ta suudab lahti lasta sellest inimesest. See on minu silmis üks isetumaid tegusi üldse, hetk kus sa paned kõik teise inimese soovid, unistused enda omadest ette. Sa tunned, end sel hetkel kui 1000 erinevat tükki, mis ei saa enam kunagi kokku ja sa ei jäta teda, sest sa ei armasta teda või ta ei armastaks sind. Aga lihtsalt, mina ei tahaks olla kunagi see inimene kelle pärast keegi loobub oma unistustest. Jah see teeks alguses haiget aga lõpudelõpuks, tulevikus....Kui sinu otsus temast lahti lasta on teinud ta nii õnnelikuks, siis saad sa tasakesi enda ette mõelda, et mina aitasin seda...Mina lasin ta lahti, mina ei võtnud temalt seda võimalust...
Teine on aga: " I´d talk to you if only I could speak" Jah...seee lause...Sellega pole nii raske vist...Ütlemata asjad...Need jäävad kummitama teinekord isegi rohkem, kui tegemata teod. Mina olen sellekohapealt süüdi, ma hoian asju enda sees ja ma parema meelega töötlen need endast läbi, kui räägin neid teistele ja koorman lisaks endale veel neid. Sest tihti peale mu põhjused mis mind tõsiseks teevad on naeruväärsed, asjad mida ma kuskil jälle olen ülemõelnud. Ma ei tea, võibolla kummitavad need laused mind sellepärast, et ma suudan mingil tasemel nendega samastuda, esimese puhul ma sooviksin, et kui tuleb selline hetk, siis oleks ka minus niii palju jõudu...lasta lahti inimesest keda ma armastan.... Ja teise puhul, ma usun et ma sooviksin saada üle sellest, et ma asju enda sees hoian, öelda ära asjad mis mind häirivad, mis mulle haiget teevad ja üldse asjad....Asjad mis on jäänud meie vahel ütlematta...

Ma enam ei oska, ma enam ei taha, MA EI JAKSA... Palun lõpeta mu piinamine, lase minust lahti, luba mul edasi liikuda...
Ma isegi ei saa sulle seda öelda, sest sul pole vist aimu ka mida sa minu ja minu maailmaga teed. See on tüütu... Mul pole isegi millegi eest põgeneda või hoiduda...sest ma ei tea mida ma enam kardan. Kas sind? Seda mida meil pole? Või see kuidas sul on oskus, igapäev mind panna tundma nagu mitte keegi... aga, noh samas see vist on loogiline, sest täpselt nii palju oleme nüüd ka üksteisele... On mmul ju õigus, kas pole?
Ma lihtsalt ei mõista, kuidas olen mina ainuke kellele see mõjub, kuidas sa ise midagi ei tunne. Kas see ei pane sind vähegi halvasti tundma, kui sa mulle halvasti ütled või kui sa lihtsalt jätad tulemata või ei helista või midaiganes...kas sa pole kunagi mõelnud, kuidas see mind tundma paneb? Sa ei saa ju nii isekas olla.... Ja kui ei...kas sa pole kunagi mõelnud, kuidas see sind tundma paneks, kui keegi kellestt sina hoolid sinule nii teeks? Aga noh, teinekord tundub, et mingi põhjusega oled sina selle eest kaitstud, selle massive bull shiti eest, mis mind ja paljusi teisi ümbritseb igapäevaselt...
Ja isegi kui sul läheb midagi valesti...siis ma tean, et pole vaja muretseda, sest nädalaa või paari pärast on kõik jälle korras, kui mitte parem kui enne...Millegipärast sinusugustel veab lihtsalt elus...
Kõigele sellele vaatamata, ei suuda ma sinust mitte hoolida....

Mõnda hetke siin elus mäletame, me nii hästi..teinekord on need head, teinekord halvad.Ma julgen öelda, et mul on olnud mitmeid halbu asju, mida ma oma meeltest minema ei saa aga mul on ka häid asju...mis nüüdseks kahjuks vaid mälestused on ja kui ma mõtlen tagasi sellele, kui hästi ma ennast tundisn sellel hetkel, kui õnnelik ma olin...Teeb hetkel mind vaid kurvaks. Ma tahaks et mul oleks mingi kontroll selle kõige üle, aga lihtsalt olles selles hetkes ja mõelda kui palju asju sellest hetkest alates oleks võinud teisiti minna või kui seda hetke poleks juhtunud, noh enamasti on see rumal, sest me ei saa muuta asju mis on juhtunud ja enamasti me ei peakski tahtma, olgu need siis head või halvad, sest iga kogemus teeb meid mingis mõttes paremaks ja tugevamaks...Lihtsalt see abitus, teades et kui sa vaid oleks teadnud...äkki sa oleksid saanud midagi muuta...säästa ennast, säästa kedagi teist...Siiamaani ma nii soovin, et asjad oleks teisiti läinud..Ma ei taha kahetseda ühtegi asja oma elus, kuid reaalsuses, eks ma ikka kahetsen, lihtsalt sest...raske on uskuda et inimesed ja asjad mis kunagi tegid sind niii õnnelikuks, võivad olla nüüd just need asjad mis panevad su südame valutama kõige tugevamini...

Nii tihti ma mõtlen kas need inimesed keda mina ei suuda enda peast visata, vahest minule kah mõtlevad? Kas nad igatsevad mind? Kas ka nemad soovivad, et teinekord oleksid asjad võibolla teisti lõppeda...
Ma ei tea kas ma olen seda varem maininud aga mul on tõsine probleem üle mõtlemisega, ma teen seda just kõige lihtsamate asjade puhul. Aga millegipärast ei suuda ma mõelda, et oleks võimalik, et miski ongi lihtsalt hea, ei mingit tagamõtet, lihtsalt puhas õnn...ilma mingi tagamõtteta. Nii ma olen ja nii tihti mõtlen inimestele kes on mu elus olnud, kes on mu elus ja keda ma sinna ootan. Eriti see viimane, ma mõtlen väga tihti inimestele keda ma oma ellu sooviks, kas siis tagasi või lihtsalt uued inimesed, kes teeksid mind lõpmata õnnelikuks. Ma lugesin kuskilt et 16 eluaastaks on 70 % inimesi juba kohanud inimest kellega nad tulevikus koos on... Ja siis ma hakkasin mõtlema, huvitav kas ka mina olen teda kohanud...äkki on ta mu praegune sõber, klassivend, mõni poiss koolist, peolt või kõndisime me lihtsalt ükskõikselt üksteisest mööda. Ja võibolla praegu, kui ma seda kirjutan, mõeldes temale...kesiganes ta ka ei oleks on tema õnnelikus suhtes või mõtleb ka minule või loogiliselt võttes...magab ja näeb unes midagi mida ta ei aima kunagi reaaalselt tulemas kah.
Enamasti mõtlen ma vist ikkagi inimestele kes juba lahkunud on. Sest raske on igatseda kedagi keda sa pole veel kohanud... Lahkunud all ei mõtle ma otseselt et neid enam üldse minu elus ei oleks aga pigem, et nende rollid on muutunud, parimast sõbrast on saanud lihtsalt kunagine tuttav. Inimene kes tähendas kunagi peaaegu kõik sulle, on nüüd lihtsalt nimi, mida kuuldes läheb kõik su seest õõnsaks. Aga ometi, see kõik ei pane kunagi sind isegi hetkeks mõtlema, et oleks parem kui teda poleks su ellu sattunud, sest kõik mis oli. oli niiiiii imeline, et isegi kui seda alustades oleks sa lõppu ette teadnud, ei oleks sind see heidutanud, sest iga hetk oli seda lihtsalt nii võrd palju väärt. Justkui üks väga hea unenägu. Teinekord on hetki, kui enam mälestustega ei tee unenägudel vahet ja mõni mälestus võiks pigem uni olla...täpsellt nii on vist ka nende inimestega...
Aga täpselt seda nadd ongi...mälestused, kunagised unelmad ja eluga tuleb edasi minna, sest fakt, et nad jõudsid sinnani, tähendab et teine inimene juba liikus edasi. Ja ootama jääda asja mida mitte kunagi ei tule, on rumal ja endale haiget tegev...


See võib tunduda raskeim asi mida teha aga sa pead unustama tema, kes unustas ammu juba sinu...

Done

Ma lihtsalt nagu enam ei oskaks või ma olen lihtsalt alla andnud ja ma isegi ei tea päris täpselt miks...
Viimasel ajal on kõik nii imelik, mul pole ammu olnud nii halbu aegu kui viimasel paaril kuul aga ma ei saa öelda, et ma oleks ääretult õnnetu..ma ei nuta, ma suudan olla rõõmus aga minus on kadunud igasugune viitsimine või tahe olla siin kus ma olen. Ma oleksin nõus jätma oma hetke situatsiooni silmapilguta, lihtsalt et olla eemal natukene. Et olla õnnelik...
Koguaeg ma ootan kedagi kes muudaks asju paremaks, tuleks ja paneks mu elu särama. Võtaks ära selle tunde nagu asjadel lihtsalt pole mõttet, sest hetkel on tunne täpselt selline, et milles on mõtte kui ma välja ei jõua nii kui nii kuhugi. Ma lihtsalt olen igapäev ja isegi kui ma püüan midagi parandada, öeldakse selle peale, et see ei puutu minusse ja mul pole õigust nii öelda. Aga millele mul siis õigus on? Kuulata seda sitta, mida need inimesed päev päevalt ajavad, taluda seda käitumist nagu mina oleks tähtsusetu või halvem kui nemad. See, et nemad tunnevad vajadust kedagi endasuhtes nii tundma panna, näitab juba kui palju parem mina nendest olen.
Ma reaalselt, ei oleks kunagi uskunud, et mina olen üks nendest inimestest kes laseb endale pähe istuda, lihtsalt mingi tobeda isegi mitte meeldimise vaid kerge sümpaatia pärast ja isegi selle välja ütlemine tundub rumal ja lapsik. Aga ma ei arva, et ta on halb inimene ja sellepärast suhtlen ma ikka edasi temaga ja olen sõbralik tema vastu, sest ma ei tea ühtegi põhjust mis ma talle andnud oleks, et ta ei peaks mind sallima ja see läheb mulle hinge, et ilma mind teadmata inimene juba järeldab et ma olen mingi täiesti mõttetu tegelane. Jah ma olen teadlik, et ma olen pisut poolemeelne, vali, liiga energiline ja nii edasi aga see ei anna põhjust inetusti käituda.
Ja veel rohkem teeb haiget, kui inimene kes peaks sind teadma, ütleb sulle, et põhimõtteliselt oled sa kasutu ja sõnad su suust on mõttetud. Need sõnad teevad haiget ja mitte ainult vaid see tunne...kuidas kogusüdamest kedagi armastada aga samal ajal sa teeks kõik et temast võimalikult kaugele saada, sest sa ei taha olla mitte kunagi tema moodi, talle veidike sarnaneda kah, kuidas iga hetk mis sa temaga veedad sa lihtsalt ootad seda sekundid kui kõik halvaks läheb, sest seda inimest teades...asi läheb halvaks, aga mis sa teed? Sa pole vanuses et lahkuda ja olgem ausad sul pole kuhugi minna ka...

Nii sa oled, leiad ühe sihi kuhu poole jõuda ja ka varuplaani, sest nagu elu on õppetanud asjad ei lähe peaaegu mitte kunagi nii kuidas me loodame...

Viimased...

Alles hiljuti juhtus minu elus midagi, mis pani mind pisut teisiti jälle vaatama asju ja võibolla rohkem hindama igapäevaseid asju. Kuid kõige rohkem pani see mind valima sõnu, mis ma ütlen igale inimesele, enne kui ta läheb kas või korraks kuhugi.
Sellest räägitakse küll palju, kuidas elada iga hetke kui enda viimast ja et tuleks öelda kõik mida sa soovid et keegi teaks kuid ei julge rääkida, lihtsalt sest teist võimalust ei pruugi tekkida. Aga kui see asi on halb? Kui minu soov oleks, et mu sõber teaks, et ta on teinekord liiga pealesuruv või, et kui arvamused erinevad, siis see ilmselgelt tähendab, et sinu oma on vale. Tema mõistab seda valesti, ütleb kurjalt vastu, siis sina enda kaitseks nähvad uuesti ja nii te lahknete üksteisest selleks korraks. Mitte isegi tülis, vaid mis on teie jaoks tavaline lahkatvamus pisi tühine vaidlus. Kaks tundi hiljem, heliseb telefon ja sulle antakse teada, et su sõber on haiglas õnnetuse tagajärjel. Sa tormad sinna kohale, avastad et midagi väga hullu ei ole. Aga sa ei suuda visata peast...seda "mis siis kui"-d. Mis siis kui see oleks teie viimaseks vestluseks jäänud? Mis siis kui sa ei näeks teda enam kunagi ja tema viimased sõnad sulle olid kasva suureks või midagi muud sellist. Ja seda kõike sinu tobedast vajadusest öelda välja midagi, mis sa teadsid, et toob tüli ja nii või naa ei muuda midagi ka välja öeldes. Jah, see kord ei olnud nii hull. Kõik on korras ja sa saad oma sõnu parandada või vabandada, sa saad muuta seda. Aga kõigil alati nii ei vea...Ma kunagi lugesin ühte lugu tüdrukust kelle parimal sõbral oli halb tuju, sest tema tüdruk oli ta maha jätnud...Poiss valas kogu oma viha oma parimasõbra peale välja, lihtsalt sest ta oli sellel hetkel seal. Tüdruk vihastas ja karjus poisile näkku MA VIHKAN SIND! ja läks minema. Järgmisel päeval sai tüdruk teada, et ta parimsõber oli teinud sellel samal õhtul enesetapu. Ja tema viimased sõnad temale jäid, ma vihkan sind. Eks ta siiamaani maadleb sellega, et kuigi ta oli seda korduvalt öelnud, kas see poiss ikka teadis sellel hetkel, et ta ei vihka teda absoluutselt, vaid hoopis armastab teda kogu oma hingega....
Mida ma tahan öelda on see, et enamasti meil veab, me saame teise võimaluse. Meile antakse võimalus mõelda ja öelda, kuidas me tegelikult tunneme, mitte emotsiooni hetkel.
Nii, et siin see on : Ma armastan sind kogu oma südamega ja ma ei taha mitte kunagi oma elu nii ette kujutada, kui sind siin ei ole.

Hästi...

Ma ei karda seda enam tunnistada, ma oleksin pidanud endale seda juba ammu tunnistama aga ma häbenesin seda nii pikalt, tundsin et ma olen võibolla halvem sellepärast või mitte piisavat tugev. Kuid selle läbi olen ma ainult tugevamaks saanud, jah sinnani on ka tegelikult veel pikk tee, et ollapiisavalt tugev inimene, et olla see inimene kelle üle ma ise saaksin uhke olla.
Ma olen katki...jah ma ütlesin selle välja. Ma olen segaduses, ma olen kurb, ma olen rõõmus, ma olen üksi, ma olen ümbritsetud inimestest, ma valetan, ma tahan kuulutada tõde, ma olen saanud haiget...ma olen inimene, aga ma olen katki.
See ei tee mind halvemaks, see teeb mind inimlikkuks, ma tunnen ja ma reageerin. Mõned sündmused on olnud suuremad ja valusamad, teised rõõmsamad, iga asi on oma moodi ja see vormib meid, täselt sellisteks nagu me olema peame...
Aga mitte ainult ei läinud ma katki vaid ka sama aegselt läksin ma tugevaks, ma ümbritsesin ennast inimestega kes mind toetasid ja tõstsid, sellel ajal kui mina alles püsti püüdsin saada ja lõpuks sai nende julgust andev pilk, lihtsalt kinnituseks, et kõik on korras ja et tegelikult võin ma koos nendega ju kõigest välja tulla...
See, et ma sealt väljas olen ei garanteeri, et ma sinna kunagi uuesti ei sattu...aga lihtsalt ma saan naeratades tagasi mõelda, et ma tean, et sealt saab välja ja see kõik ei ole mitte kunagi nii must ja valge kui see tundub...see jääb mulle alati meelde mis on olnud kunagi ja et see juhtus...kuid ma ei ela hirmus...mitte kunagi...ma ei karda katki minna enam...sest kõik mis on kunagi olnud terve väärib parandamist...