Kes jääb?

Kas, te päästaks oma sõbra, kui tema seda ei taha? Kes päästab teid kui teie olete päästnud tema? Kas te olete kunagi mõelnud, mis siis saab kui teda, või teid enam pole?
Alles hiljuti, tahtsi mu sõber minna, halvas seisundis rolleriga sõitma, aga ma võtsin talt võtmed ära..
Ta karjus mu peale, ta sõimas mind nimedega, mida ma ei uskunud kunagi tema suust kuulda, kuid ma elasin selle üle, sest kes teab mis oleks juhtunud kui ma oleks tal lastnud selle rolleriga sõita.
Teised aga ütlesid las sõõidab, õpibgi nii...Aga kas tõesti pole paremat viisi õpida, kui lasta enda sõbral end vigaseks sõita?
Mina usun, et on...

Kuid nüüd olen ma temaga vist tülis, aga see on väike hind maksta selle eest, et tema on elus ja turvalselt seal kus ta olema peab.
Nüüd jääb aint küsimus, mis mina siis teen, tema on õnnelik...Aga mina?
Mina pean kannatama tema viha. Kannatama kuidas mulle kallis inimene lihtsalt ei salli mind sellepärast, et temast hoolin, ta peaks olema vihane kui ma oleks lastnud tal minna, kui mina olin sellises seisus, ei lasknud tema kah mind kuhugi, nii , et ma võlgnesin selle talle.
Nii, et kes siis päästab mind?

Ma ei tea kuidas teiega on, aga aegajalt käib minul peast mõte läbi: Kas see maailm oleks teistsugune kui mind poleks? Kas midagi muutuks kui mind enam poleks? Mis ma teeks kui keegi teine mu elust kaoks?
Sellele järeldusele olen ma ammu juba jõudnud, et kui peaks olema valik kas mina või mõni mu sõber, oleks eelis alati mu sõbral.
Ei teagi miks, ennast selliste küsimustega vaevan aga, elu on õpetand, et inimesed...inimesed kellest sa kohutavalt hoolid, võivad ootamatult, kaduda...igaveseks.
Ja siis jääb sulle see tühjus, mis kajab küsimustest, Miks? Kuidas? Ja siis sa istud seal, ning mõtled, äkki ma oleks saand midagi teha, ma ju teatsin et...
Möödub tund
päev,
nädal
kuu
aasta
ja sa leiad ennast ikka, sealtsamast, küsimas neid samuküsimusi igapäev, uuesti ja uuesti,kuid kunagi ei saa sa vastuseid, inimesed ütlevad sulle, et sa edasi liiguks, sa teed näo nagu sa oleks seda teinud, kuid salamisi, kõlavad su peas ikka need samad küsimused...