Kõik...

Kas te olete kunagi mõelnud mis oleks kui me saaks kõik mida me soovime? Kui see kõik ei oleks see mida me vajame... Või, et kui see kõik käes on mida me siis tahaks?
Kui tihti on olnud nii, et niii kaua igatsetakse midagi, soovitakse igapäev, igasoovi kord seda üht asja ja kui selle siis lõpuks kätte saab pole see selline nagu me arvasime...
Mõniaeg tagasi meeldis mu sõbranna kohutavalt ühele poisile, ta koguaeg räägib, et tahab poissi ja sellepärast ei saanud ma aru, et miks ta siis selle poisiga koos ei tahtnud olla aga kui ma hakkasin mõtlema kuidas mõni aasta tagasi meeldis mulle üks poiss ja ma avastasin, et ta pole absoluudselt selline nagu ma arvasin, ning mina temaga ei tahtnud olla, kõik rääkisid mulle kui loll ma olen, et temaga olla ei taha ja kuidas see mind vihaseks ajas.
Kuid kui temal see olukord olin mina see põhiinimene kes ütles talle koguaeg, et ta temaga kokku saaks, mul võttis mõniaeg kuni ma aru sain kuidas ma teda tundma panen, ise teades, et ta teeb sama samalajal sama mis mina paar aastat tagasi, murrab selle poisi südant.

Üldse kipume me unustama asju ja hetki kui me oleme olnud ise samas seisus.
Alles hiljuti oli kui ma enda sõbrannadega eriti läbi ei saanud ja nende silmis olin mina kõiges süüdi, ise ma sellest aru ei saanud ja see on üks raskemaid asju, kui sind süüdistatakse asjades mida sa ei mõista...
Ma polnud süütu aga ma ei tundnud end ka ainu süüdlasena.
Aga kõige kurvem oli see, et selle tüli ajal olid mu sõbrannad unustanud kõik hea, meie väljas olemised, hetked kui me oleme üksteise jaoks olnud olemas, isegi läinud mõne juurde kui nad haiged on ja nendega lihtsalt olnud...
Aga kui paha olla siis lõpuni välja, eks?

Aga mida me siis üldse tegelikult tahame? Mõnda pluusi? Poissi? SÕpra? Lihtsalt inimest kellele toetuda?
Ma arvan, et mina olen ammu juba sellest punktist läbi kui ma tean mis ma tahan, ma teadsin aga enam ei tea, nüüd tundub kuidagi võimatu, et midagi sellist juhtuks, et soovid täituks või, et elu oleks nii ilus kui me unistame.

Ma ei tea kuidas teiega on, aga mind ajab nii närvi see kui inimestel on kõik ja nad ikka vinguvad, hea kodu, pere,sõbrad kõik on hea ja leidakse ikka põhjusi vingumiseks.
Mis peaks tegema need kellel pole sedagi?
Aga samas kes olen mina siin ütlema, endal on ka kõik olemas millest üks inimene võiks unistada, aga ikka on mu sees see üks suur tühi koht, mida pole siiamaani veel keegi täitnud, sealt on käidud läbi, haiget tehtud aga keegi pole olnud kunagi piisavalt vapper, et sinna jääda.
Tuleb oodata ja loota, soovida jälle nagu alati. Tundub, et miski ei muutu.

Homme saab kool läbi ja hakkab see imeline, kõikelubav suve vaheaeg, mille nimel pingutatakse need 4 pikka veerandit, kõik selle 3 kuu nimel.
Tuleb loota, et see kõik seda väärt.
AGa praegu ma keskendun sellele mis on praegu ja siin, homne ootab veel...