Sina vist mind ei tea, aga mina tahaks küll sind teada. Ma olen juba pikemat aega mõelnud millised oleks asjad, kui sa märkaks mind nagu mina märkan sind.
Kui sa ei näe muud kui sõpra, siis hea, ma tahan olla su sõber, ma tahan olla olemas sinujaoks, ma tahan ajada sind naerma, ma tahan olla su elus.
Kui sa näed mind rohkemana veel parem, sest ma tahaks et me oleks üksteise omad, ma tahan et me oleks olemas üksteise jaoks ja, et sa ajaks mind naerma, ja et me oleksgi üksteise elud.
Esimest korda tegelikult välja öelda, et ma vajan sind on imelik... Ma olen ikka mõelnud, et ma saan sinuta hakkama ja kui ma tõsiselt kaua seda mõtlen ja usun, siis nii ta ongi.
Aga sa lihtsalt, paned mind särama...ise sa seda ei tea aga ma tunnen seda, igakord kui sa minust mööda käid, see suur soojus mis mu seest läbi käib.
Kuidas mu süda hakkab kiiremini tuksuma kui sa minu poole liigud, kuidas igakord kui sa mööda lähed, teen ma midagi lolli, vaid et sa mind märkaks, pärast ise põen seda päevi...
Ma ootan ja kardan päeva kui me ükskord tegelikult räägime, kui sa kõnnid mu juurde, sinule loomulikul kindlal kuid kahtleval sammul, me ei räägi midagi tähtsat, vaid tühitähist, sest minu sõnad on takerdunud sinu taha...sinu silmadesse...Sinna hetke kui ma nägin sind enda poole tulemas...
Veel päevi, nädalaid hiljem mõtlen ma sellele vestlusele, sellele liht labasele, mitte midagi ütlevale vestlusele. Lihtsalt mõte sellest, et sa märkasid mind ja võtisd aega minu jaoks tundub sellel hetkel nii uskumatu....
Ma tean, et homme on see tunne kadunud, ja kõik jätkub samamoodi, aga see ei tee mind kurvaks. See kord teeb see mind rõõmsaks, sest mõte lihtsalt, et kui juba präegu juhtus midagi mida ma ei uskunud et kunag juhtub, paneb mind teadma, et....kõik ikkagi saab korda ja et tegelikut....kõik on siiski võimalik.
No comments:
Post a Comment