Miks on nii, et igakord kui keegi kellegiga käima hakkab tekkib meis see vastik tunne, mis isegi halb pole? On see kadedus? Ja miks meie siis ei saa?
Igakord kui keegi mu hea sõber/sõbranna hakkab kellegiga käima, käib minust läbi selline emotsiooni laeng, ma olen õnnelik, siis ma olen kurb, siis ma olen kaasatundlik, kuid lõpudelõpuks olen ma ikkagi vist õnnelik, sest kui 1 osa sinust saab olla õnnelik, ehk su sõber, siis oleks isekas, tema hetke, tema tunnet ära võtta oma torisemisega....
Ma arvan, et kõige suurem asi mis selle kõik rikub minu jaoks on kadedus, mitte et mulle ei meeldiks et sõbranna saab ja mina ei saa...muidugi ma tahaks kah kedagi kes mind hoiaks, kedagi kes oleks olemas, kui ma vajan, hoiaks mind, lihtsalt...niisama sest ta tahab...
Siis sa vaatad oma sõpra, see naeratus ta näol, see tohutu sära ta silmades igakord kui ta seda poissi näeb...sellel hetkel tundub see lausa vastik, kui õnnelikuks üks inimene teise teeb...
Siis jookseb su peas korduvalt küsimused...
Miks mina ei saa?
MIllal mina seda tunnet tunda saan?
Kui sa näed järjest enda ümber kuidas kõik järjest enda kõrvale kellegi saavad ja sina ikka üksi oled, muutuvad need küsimused juba meeleheiteks, sa hakkad mõtlema:
Kas ma pole piisavalt hea?
Miks mina halvem kui teised olen?
Aga võibolla ei ole, võibolla, ei ole see üldsegi teiste süü, võibolla oled süüdi selles sa ise, kui sa meeldid kellegile, ja sina aina leiad põhjuseid miks mitte temaga koos olla või miks see oleks vale või tema vigu nokid...niikaua kuni sa näed, et su sõbrad on sulle koguaeg õigust rääkind...
Tal pole vigu, ta on täpselt sinule, ta on sinu ja sina tema...
No comments:
Post a Comment