Miks?

Miks on inimestel arvamus nagu nad peaks kõike teadma? Miks me proovime kõike mõista? Miks on elu kergemad otsused nii keerulised?
Inimestel on kalduvus pista oma nina teiste asjadesse, asjadesse mis pole nende mõista...
Siis nad kuulevad sellest nii poolt, räägivad sellest kellegile, tee peal läheb veel kaduma pool ja lõpuks tuleb jutt mis pole tõsi.
Nii saab lihtsalt sõpradest kellegi silmas paar, nii kuuleb sinu parimsõbranna midagi mis teid ajab tülli ja kuna keegi vannub, et tema otse sinu käest kuulis seda, ei vaevu sinu sõbranna isegi sind kuulama...
Ometi teie teate, et te olete ainult sõbrad, aga kuna kõik teised räägivad muud ja teie käitude nagu midagi rohkemat, aga teie näete nii oma sõprust ei vavu mitte keegi teid uskuma.
Mingi aeg te mõtlete siis, et mind ei huvita, mõelgu mis tahavad, me oleme ainult sõbrad...kuni hakkavad teie parimad sõbrad kah seda rääkima... see on hetk kus on teie piir.
Te lihtsalt purskate, räägite välja kõik mis te olete hoidnud nii kaua enda sees ja siis su sõber mõistab seda valesti, ja juhtub asi, mida ei saa enam keegi mõista...

Ikka aegajalt me räägime oma sõbrannadega, et miks poisid teevad nii ja naa, ja räägime poistega ja nemad ütlevad imestunult, et meie ei saa aru, siis mis tunne neil on...
Jah ma tunnistan, me tüdrukud oleme kohutavalt keerulised, ma ei tea mis teistega on aga paljudel hetkedel ei mõista kah mina end...
Kuid mulle meeldib mõelda, et võibolla tõesti ei mõista ma paljut, aga kui ma mõistaks kas ma ei mõtleks siis kõike üle?
Tähtsaim on mmõista vaid seda, kes sa ise oled, kust sa tuled ja kas sul on tee kuhu edasi minna...

Otsused...kerget otsust vist ei olegi, kui nii mõelda...juba raske otsus see kas öelda midagi või ei kas teha midagi või ei...
Meie kõigi elus on teha niii palju otsuseid ja pooled neist võivad osutuda valeks, aga mis me siis teeme?
Anname alla? Ümber me enam ju otsustada ei saa...
Ainus mis me teha saame on parandada enda otsust ja alles siis me näeme kui palju see haiget teeb ja kas ta üldse teeb...
Kui rääkida minust, siis ma kardan otsuseid, aga ma teen neid, tihti peale on nad valed ja siis ma kahetsen neid juba järgmisel päeval, kuid siis ma ütlen seda sama asja uuesti lihtsalt teises vormis ja ma teen seda üha uuesti ja uuesti ja nüüd olen ma siis lõpuks mõtlema hakanud, et võibolla ei olegi see siis vale otsus, vale on lihtsalt koguaeg seda kahetseda, ainult sellepärast, et ma kardan , et see rikub või lõhub midagi...