Teinekord ma lihtsalt mõtlen mis mul viga on...
Kas ma püüan teadlikult teha oma elu võimalikult keeruliseks? Sest igakord kui mu elus on midagi ideaalset püüaks ma nagu justkui seda ära rikkuda...
Asi ei ole selles, et ma ei taha koos olla...Asi on selles, et ma ei julge ega oska sinuga koos olla...
Kas teil pole kunagi olnud elus midagi sellist mis on just kui nii ideaalne, aga te leiate minigl arusaamatul põhjusel: vabandusi, ettekäändeid ja probleeme miks te ei saaks/peaks koos olema...Kuigi juba 2 päeva ilma temata teeb sind kurvaaks ja paneb sinu teda igatsema...

Ma ei tea miks ma ei suuda nii...ma ei tea miks ma arvan et me ei peaks koos olema...on see minu hirm, sinust liialt hoolida? Sest enne kui see algab ma tean et see on läbi. Ja ma ei elaks sinu kaotust üle...Nii et nii kaua kui ma midagi ei alusta pole mul ka midagi kaotada ju...

Teine asi võib olla vastupidi, et ma kardan sinupärast. Ma kardan, et ma teen sulle haiget ja seda ei suudaks ma endale andeks anda. Ma kardan, et ma petaks sind. Ma kardan et sa petaks mind. Ma kardaks leida kedagi teist kes on nagu sina ja veel.

Hirmm...see on see mis hoiab mind tagasi, hirm kõige suhtes mis võib minna valesti...sest lõppkokkuvõttes ma lihtsalt ei taha sind kaotada

Või on see lihtsalt see, et armastus ongi raske...me ei saa seda kunagi mõista...Kui meie tahame kinni hoida tahavad nemad lahti lasta...Kui nemad on ttuli oleme meie vesi...me oleme nagu eri planeeidid teinekord inimesega kes meile meeldivad...Kuid päevalõpus oleme me need kes lihtsalt ei suuda olla teisiti kui see inimene nende elus...misiganes kujul...lihtsalt, et tõeestada maailmale, et armastus ei pea olema keeruline...see ei pea olema raske ainult...See saab olla ka imeline ja enamasti...see lihtsalt juhtub.

Vaata teda...tunnista, et isegi kui ta just lahkus ja seisab sinust vaid 10m kaugusel igatsed sa teda juba...