Kui tihti valdab teid hetkeline kurbus, kui teie mõni sõber läheb minema? See ei pea olema kauaks, võibolla päevaks, võibolla nädalaks, kuuks või isegi aastaks. Mis teha selle tundega? Ja mis siis teha kui me saame aru, et teinekord sellel pole isegi vahet, et see on lihtsalt meie enda peas...see mõte, et ta läks. Kuigi kõik on justkui sama...
Ma enam ei saa aru endast, üks mu sõber läks aastaks ära ja mul on tunne, et midagi pole muutunud, kui samas teine läks 2 kuuks ja ma tahtsin talle igapäev smsida, helistada või midagi, kui me olime õues ja midagi öeldi, mõtlesin ma kohe mis tema selle peale teeks. Ma käitusin nagu ta oleks läinud igaveseks...Kas see oli lihtsalt mõte et ta läinud või minu enda hirm, et ta võibolla lihtsalt ei tule enam tagasi. Läks ja jääb, miski mis lubati et kunagi ei lahku on jälle läinud? See teadmatus, see ongi see mis mind elus hirmutab, see et ma ei tea mis nüüd juhtub....
Ja kui meil see tunne on, see teadmatus, see kurbus mis meil lihtsalt on, meil on 2 võimalust. Kas me langeme sinna täielikult, mõtleme iga sekund, minut, tund mis siis saaks kui ta jubaa tagasi oleks. Või unustada see kõik, elada seda aega nagu ta oleks tagasi, et kui tta lõpuks tuleb siis kõike seda temaga jagada.
Sest tegelikult su maailm töötab ka ilma temata ju...
No comments:
Post a Comment