Kui palju on elus, et ma nii soovime midagi ja siis ilma ühegi küsimuse, ühegi vastuseta võetakse see meilt ja andakse kellegile teisele? Ja meile jääb üks suur tühi tunne...pettumus.
Alles ükspäev jäin ma ilma milllestgi mida ma üle pikaaja tõesti unistasin, mida ma tõesti soovisin, ma harjutasin selleks, ma elasin päevade nimel mil ma seda teha sain. Ja siis lihtsalt mulle teadati, et me andsime selle ühele teisele inimesele on okei eks, või nagu sobib sinuga? Sellel hetkel ütleesin ma jah, sest tundus öelda kergem lihtsalt jah, ei ühtegi küsimust ja kõik korras. Tegelikus oli hoopis erinev. Tegelikuses oleks ma tahtnud lihtsalt nutma puhkeda, karjuda et kõik ei ole okei, see otsus teeb mulle haiget, see on valus ja ma olen pettunud.
Ma ei taha kkõlada nagu mingi ära helliatud pubekas, et mina tahan ja mina pean saama, muidu on põrgu lahti kah. Muidugi ma ka mõistan, et taheti vaid kõige paremat ja mina see ei olnud sellel hetkel. Lihtsalt, see et ma nägin vaeva selleks, ma tõesti arvasin et ma olen valmis, ma panin oma hinge sinna ja siis....Aga noh mis tehtud pole tegemata, mina vajan lihtsalt natukene aega, et sellega toime tulla...endamoodi.
No comments:
Post a Comment